Venelased otsivad Afganistanis 30 aasta eest kadunud vange
19aastane Nõukogude armee seersant sattus afgaanide kätte vangi 1982. aastal Kabuli all. Sugulased leidsid ta üles alles tänavu novembris Hollandist.
On 1989. aasta veebruar. Nõukogude väed lahkuvad pärast üheksa-aastast sõda Afganistanist. Viimasena ületab Amudarja piirijõel asuva, irooniliselt kõlava nimega Sõpruse silla Nõukogude vägede juht kindral Boriss Gromov. Nõukogude propagandaagentuur TASS on volitatud edastama kindral Gromovi sõnu: “Minu selja taha ei jäänud enam ühtegi Nõukogude sõdurit.”
Tegelikult jäi. Vangidena Afganistani modžaheedide juurde. Ja päris palju.
Afganistani-Nõukogude sõjas jäi ametlikult teadmata kadunuks vähemalt 400 Nõukogude armee sõdurit ja ohvitseri. Osa neist olid sõja lõpuks muidugi hukkunud või hukatud, aga suur osa sõduritest olid vangipõlves veel elus. Kahe aasta jooksul pärast sõja lõppu pääses eri teid pidi Afganistani vangipõlvest tagasi koju ligi sada endist Nõukogude sõdurit.
Tänavu sügisel teatasid venelased spetsiaalselt Afganistani pealinnas Kabulis kokku kutsutud pressikonverentsil, et nad otsivad endiselt taga neid “teadmata kadunud” sõdureid. Ja nad usuvad, et mõned võivad veel elus olla. Vaatamata sellele, et 264st nimekirjas seisvast kadunud sõdurist enamiku saatus on teadmata juba 25–30 aastat.
Eesti Päevalehe korrespondendina kohtusin mullu Moskvas mehega, kes juhib endiste Nõukogude sõdurite otsimist Afganistanis. Aleksandr Lavrentjev on Nõukogude armee eest Afganistanis sõdinute komitee aseesimees.
“Kõige raskem pole mitte inimeste otsimine, vaid siis, kui vanemad meile helistavad. Vanemad ootavad aastaid oma poegi tagasi, siiamaani ootavad,” rääkis Lavrentjev. “Kui helistab ema ja räägib nuuksudes, et ma ju tunnen, et mu Serjožake on veel elus…” Siinkohal tegi Lavrentjev pausi ja vaatas mulle paluvalt silma, nagu oleks tema see helistav ema ja mina kõne vastuvõtja. “Mis ma talle vastan? Meie ju teame, et pole võimalik, et tema Serjoža on elus.”
Pressikonverentsil Kabulis teatas Lavrentjev, et aastate jooksul on komitee elusana üles leidnud 29 endist Nõukogude sõdurit.
See arv püsis aastaid samana. “Viimasel kahel-kolmel aastal pole meil enam olnud usaldusväärset infot, et keegi kuskil oleks veel elus,” tunnistas Lavrentjev mulle möödunud aastal.
Kuni tänavu novembris ilmus välja täpselt 30 aastat kadunud olnud endine seersant!
Lõuna-Uuralitest pärit baškiir Galiulla Abdullin sattus Afganistani sõtta 19aastasena 1982. aasta suvel. Sama aasta augustis võtsid modžaheedid ta Kabuli lähistel vangi ja tema saatusest polnud midagi teada. Välja ilmus Galiulla ligi 50aastase mehena hoopis… Hollandis!
Lavrentjev rääkis sel nädalal Ekspressile, et nende komitee andmetel viidi umbes 20 Afganistanis modžaheedide kätte vangi langenud Nõukogude sõdurit juba sõja ajal välismaale, peamiselt USAsse ja Euroopasse. Sellega olid tema väitel seotud mitmed tuntud organisatsioonid, nagu “Arstid ilma piirideta” ja Freedom House. “Kuid täpseid andmeid, kes niimoodi vangist päästeti, pole meil kunagi olnud,” lausus Lavrentjev.
Abdullini kohta said nad aastaid tagasi juhuslikult infot, et ta võib olla nende vangide seas, kes päästeti ja viidi Hollandisse. Kaks aastat kirjutas Lavrentjev koos Galiulla vennaga pöördumisi Hollandi välisministeeriumisse ja Punasesse Risti. Positiivne vastus tuli kuu aega tagasi – endine Nõukogude armee seersant kinnitas Hollandi Punasele Ristile, et otsitav on tõepoolest tema. Veel pole teada, kas kadunud seersant tahab tagasi kodukülla kolida.
Lavrentjevi sõnul ei soovi paljud ülesleitud sünnimaale naasta.
Näiteks Afganistani on elama jäänud seitse sealt suure vaevaga üles leitud endist Nõukogude sõdurit. Vabalt võib olla nii, et “teadmata kadunud” Nõukogude sõdureid elab Afganistanis veel üksjagu, aga nad lihtsalt ei tahagi, et neid üles leitakse.
Sest nagu ütles Lavrentjev: “Nad võeti sõtta noorte poistena NSV Liidust, aga tagasi peaksid nad pöörduma väljakujunenud isiksustena nende jaoks arusaamatusse riiki.”
Lavrentjev rääkis loo, kuidas ta 2009. aastal kohtus Kabulis ühe väärika puštu sõjapealikuga. Sõjapealik väitis, et ta teab mitut endist Nõukogude sõjavangi, kes on siiani elus ja terved.
“Aga ta ütles mulle kohe, et “sul pole neid vaja”,” meenutas Lavrentjev. “Pealik seletas, et nad olid võtnud automaadid ja asunud võitlema juba nende poolel, ning teevad seda siiamaani. Et nende kodumaa on nüüd siin, nad on ilmselt juba vene keelegi unustanud.”
Islami usu pidid kõik ellu jäänud Nõukogude sõjavangid Afganistanis omaks võtma. “See oli tingimus,” rääkis Lavrentejv. “Kui ei, siis lasti maha.”
Kui islami usu omaks võtnud vang käitus hästi ja ei püüdnud põgeneda, siis hakkasid modžaheedid vangishoidmise tingimusi tasapisi lõdvendama. “Ta võis juba ringi liikuda ja olla majapidamises abiks, õppida koraani,” vahendas Lavrentjev endistelt vangidelt kuuldut. “Nendega ka kaubeldi. Müüdi näiteks Pakistani.”
Järgmise sammuna panid modžaheedid Nõukogude vange kohalikele naistele mehele. “Ise ei lastud neil valida. Toodi naine ja küsiti vangilt, kas ta tahab abielluda,” rääkis Lavrentjev. “Kui tahtis, siis pandi naisele. Aga ta jäi alati peremehe omaks.”
Osale usaldasid afgaanid isegi relva ja nad hakkasid võitlema endiste kaaslaste vastu. Kuulsaim afgaanide poole üle läinud Nõukogude sõjavang on Islamuddin, ristinimega Nikolai Pastukov. Temast sai pärast islamiusu vastuvõtmist ja kohaliku naisega abiellumist Afganistani lähiajaloo ühe kõige kuulsama sõjapealiku Ahmed Shah Massudi lähemaid ihukaitsjaid. Sõja lõpuks oli Islamuddin vaba mees ning 1995. aastal kolis ta koos oma naise ja kolme lapsega tagasi kodumaale.
■Nõukogude pool kaotas sõjas ligi 15 000 inimest.
■Eestlasi hukkus 16 meest, teadmata kadunuks ühtegi eestlast ei jäänud.
■Afganistani modžaheedide kaotuseks peetakse 75 000-90 000 võitlejat.
