Eesti valitsejate kõige suurem “sõber”
Vabakutseline kirjaneitsi Made Luiga (45) oli üks laupäeval Tallinnas toimunud valeliku poliitika vastase meeleavalduse korraldajaid ja meedianägusid.
“Mina olen oma nime ja näoga väljas, aga ma ei teinud meeleavaldust. Korraldusgrupp oli 20 inimest. Üks tegeles marsruudi, teine korrapidamise, kolmas flaieritega ja nii edasi,” ütleb Made Luiga. Tema osaks jäi meediaga suhtlemine. Ta tahtis tegeleda vaid kirjutamisega (pressiteated, üleskutsed, artiklid meedias), “aga mulle osteti 15 euroga eraldi telefon, et ma kõnedele vastaks”.
Luiga kirjutab rühmituse ZA/UM blogisaidil nime all Muudlum (tuletatud juhuse ajel Robert Ludlumist, kes talle ei meeldi). Äsja ilmus üks tema kirjatöö Vikerkaares. Ta tahab kirjutada ka romaani.
Liikumine ei deklareeri ka mingeid ühtseid seisukohti ega poliitilist platvormi. Neid ühendab vaid rahulolematus praeguse erakonnapoliitikaga ja mure Eesti tuleviku pärast. “Üritame jääda kodanike liikumiseks, mis algatab diskussioone, aitab survestada. Protsess peab minema aina laiemaks,” selgitab Made elavalt.
Korrapäratult internetiavarustes, kõrtsilaudade taga ja saunalavadel susisev pahameel valitsejate ülbuse, asendamatuse ja vassimise vastu hakkas lõplikku vormi võtma oktoobri lõpus, kui Reformierakond heitis oma ridadest välja Silver Meikari.
Viimane tõuge tuli sellest, et rühm kunstitudengeid tahtis registreerida piketti Reformierakonna peakontori ees, kuid noororavad blokeerisid selle oma meeleavalduse registreerimisega, mida ei kavatsetudki korraldada.
Väljavihastatud moodustasid 28. oktoobril Facebookis vähemalt kaks gruppi. Üks oli avalik (“Aitab valelikust poliitikast” ehk AVP) ja teine kinnine, kuhu pääses ligi vaid kutsete alusel. Seal hakati organiseerima meeleavaldusi oravapartei kontorite ees. “Võiks teha üheaegselt, et Tallinna reformarid ei saaks Tartusse põgeneda, vaid peaksid hoopis maale minema,” kirjutas üks. “Siis on Suur Seenelkäik,” täiendas teine. “Siis saadame nad seenele ja mida varem seda parem,” võttis kolmas kokku.
Korraldajad arvasid, et ainult Andrus Ansipi vastase üleskutsega ei pruugi paljud liituda. Seetõttu otsustasid nad kutsuda rahvast üles võitlema valeliku poliitika vastu.
Esialgu andsid protestijate seas tooni anarhistid. Seetõttu oligi meeleavaldustel näha anarhistide lippe. “Meil on erinevaid inimesi, on ka loomaõiguslased, veganid, naisõiguslased, paljusid seob humanitaarinstituut. Me ei taha riigipööret. See, mis toimuma hakkab, peab sündima erakondade sees, näiteks muudatused seadustes. Aga see peab toimuma avalikult ja debattide kaudu,” selgitab Made.
Meeleavaldused parteikontorite ees olid väiksed, aga edukad, sest tõmbasid meedia ja rahva tähelepanu. Pinnas suureks meeleavalduseks oli valmis.
Novembri alguses tulid paarkümmend eestvedajat esimest korda “Facebookist välja”. Nad kohtusid reaalelus ning arutasid uue ja suurema meeleavalduse korraldamist. Omade vahel nimetavad nad seda “revolutsiooniks”.
Peagi ilmus “Harta 12” manifest. “Memokraadid” (tuntud ka H12 nime all) pole sama seltskond mis “revolutsionäärid” — ühed protesteerivad manifestiga, teised tänavatel. “Need on paralleelsed liikumised. Isegi ajastus polnud nendega kombineeritud,” ütleb Made. Harta teksti nägid “revolutsionäärid” päev enne selle ilmumist.
Ent ühisosa on neil olemas. Tallinna meeleavalduse järel ühes vanalinna veinilokaalis toimunud afterparty’l olid kohal näiteks hartalised Siim Tuisk, Tarmo Jüristo ja Silver Meikar.
Kolmapäeval presidendi vaba- ja erakondade mõttekojas esindas Made vaid iseennast. Ta räägib enne kohtumist, et kui presidendi juures asi sumbub, võib tulla uus meeleavaldus. “Survestamist tuleb jätkata!”
