WAAL: Moodne klassika - Porsche
Tagantjärele mõeldes oli see imelik hetk. Umbes 50 inimest istuvad saalis ja kuulavad kõlaritest valjuks keeratud mootorimürinat. Vrõmm-vrõmm-vrõmm on võimas, majesteetlik, täiesti selgelt sportautolik.
Kui mürin lõpeb, kuulutab ülimalt rahuloleva näoga saksa insener lava pealt: “Tõstke käsi, kes mõtles, et see oli diiselmootor!”
Keegi ei tõsta kätt. Ma ka igaks juhuks ei tõsta.
Mürina ühiskuulamine meenub mulle veidi hiljem, kui tema tekitajaga – Porsche Cayenne’i maasturi uue mudeliga S diesel – mööda Austria külavaheteid sõidan.
Kontrast on võimas, sest salongi kostab vaid kassilik nurrumine. Masin on harjumatult vaikne võrreldes nende odavate diiselmootoriga üüriautodega, mida seni olen pruukinud.
Ebameeldivalt kõva müra ei kosta salongi ka siis, kui gaasi anda. 4,2-liitrisel kahe turboga V8-mootoril on võimsust 382 hobujõudu – selle auto puhul piisab isegi mäkke tõustes kergest gaasipedali vajutamisest, ei pea teda põhja suruma nagu mõne nõrgukese seebikarbi puhul.
Roolist avaneb suurepärane vaade, sest maastur on kõrge. Mastaapidelt meenutab Cayenne väikest veoautot. Ja see häirib veidi, sest Austria teed on Eesti omadega võrreldes kitsamad ning pole neil õigeid teepervesidki. Aga erinevalt meie omadest võib seal sõita 100 km/h.
Juba enne autosse istumist tean, et peagi tekib jama, sest olen aastast aastasse kasutanud manuaalkäigukastiga autot, Cayenne’il on aga kaheksa käiguga automaatkäigukast. Mu mõistusesse on sisse kodeeritud jalaga siduripedaali otsimine ja kuna see selles autos puudub, siis ennustan, et vajutan tema asemel nagunii piduripedaali. Püüan küll seda viga vältida, kuid harjumuse jõud on suur ja nii suretan mootori välja juba esimese kümmekonna meetri järel... Teen sama vea veel paar korda (õnneks ei põruta keegi tagant sisse), kuni mõistus harjub uute oludega.
Cayenne on Porsche kõige popim mudel. Laias laastus on iga teine maailmas müüdud Porsche just nimelt Cayenne. Ka enamik Eesti tänavatel liikuvatest Porschedest on Cayenne maasturid.
Menukaim värv on must. Minu arust on ka näiteks punased ja valged päris kenad. Õhtusöögil kuulen üllatusega, et lätlaste arvates sõidavad valgete Cayenne’idega ainult naised ja geid. Kuid see on Läti värk.
Porsche maine on eeskätt seotud sportautodega. Lapsepõlvest saati istub mu sees teadmine, et Alain Prost ja Niki Lauda tulid vormel-1 maailmameistriks Porsche mootoritega McLarenitel ning kõige klassikalisem Porsche on mudel 911.
911, saksa keeles neunelfer, on sportautona sama tuntud nagu Volkswageni Põrnikas rahvaautode seas. Toon selle võrdluse meelega, sest ka Põrnikal on seos Porschega. Tolle auto disainis professor Ferdinand Porsche. See oli tema 1931. aastal Stuttgardis loodud firma üks esimesi tellimusi. Hiljem sõja ajal valmistas Porsche isegi rasketanke Tiger.
Kuid maailmakuulsuse saavutas ettevõte sportautodega. Neist kõige vingem on minu arust 911.
See juba 1963. aastal loodud ja korduvalt uuendatud auto on mind oma lihtsa, kauni ja jõulise disainiga alati heldima pannud. Täielik nunnulaks. Just nagu panda loomariigis. Ma pole veel näinud ühtegi inimest, kellele ei meeldiks panda või 911.
Seejuures on ta nunnu ja elegantne ühekorraga. Kui James Bond ei oleks inglane, sõidaks ta ilmselt 911ga.
Seniajani polnud ma Porsche 911ga sõitnud meetritki. Nüüd siis istun kaheukselise kupee Carrera 4 roolis. Cayenne’i maastur näib tema kõrval tuim tükk. See auto uriseb nagu metsloom.
Kiirendus (nullist sajani 4,9 sekundiga) annab tunde, et istun hävituslennuki kabiinis või lõbustuspargis ameerika mägedel. Tunnen teatavat kibedust, et Porsche tõi ajakirjanikud Austriasse, mitte Saksamaale, kus kiirteedel puuduvad kiirusepiirangud. Nii väga tahaks proovida, kuidas liigub auto tippkiirusel. Infoteatmik ütleb, et auto võtab sisse kuni 285 km/h.
Ma pole mingi autopede ja seetõttu ei saa kohe aru kõigist nuppudest, mis käigukangi kõrval asuvad. Aga mõned neist tunduvad väga ägedad. Üks annab mingi eraldi sportrežiimi ja teine veelgi sportlikuma...
Iste asub madalal. Juhitavus väga hea. Ühel hetkel tunnetan, et olen autoga justkui kokku kasvanud.
Veidi pelglikuks teeb mind maha sadanud lumi ja libedus. On küll oktoobri lõpp, kuid Austriat katab esimese lume vaip ning Grazi linna ümbruse mägedes on lumi nii paks, et ümbrus meenutab talvist piltpostkaarti ja annab tunde, et järgmises kurvis sõidab saaniga vastu jõuluvana. Kohati on lund isegi liiga palju. Puud murduvad tema raskuse all ja mäenõlvadel askeldavad päästetöötajad.
Olen miskipärast arvanud, et talv ja sportauto ei sobi kokku, aga neljarattaveoga 911 roolis pole häda midagi. “Neljarattaveokogemus aastast 1900,” rõhutab Porsche pressipaketis.
911 Carrera 4 on mu elus esimene auto, mille puhul tunnen isegi õues, et olen temaga äsja sõitnud. Autost õhkub soojust ja lõhna (on see sidurist? pidurist?). Ta meenutab äsja finišeerinud võidusõiduhobust.
Tunnistan ausalt üles, et nautisin autot ja sulgesin kriitikameele, ei otsinud temast vigu. Muidugi võiks nuriseda, et pakiruum on väike – sinna mahtusid vaid jope ja väike reisikohver –, kuid vaevalt et keegi hakkab sportautoga jalgratast või talvekartuleid vedama.
Ja kütusekulu oli krõbe – mägedest üles-alla kihutades näitas mõõdik vahepeal 16 liitrit 100 km kohta. Ametlik keskmine on 9,3 liitrit. Aga kui juba jõuad soetada sellise auto, siis ilmselt jõuad osta ka bensiini.
Veel viis igipoppi autot
Ferrari 250 GT – Giotto Bizzarrini disainitud sportauto 1950ndatest. Säilinud eksemplaride hindu arvatakse lähenevat 30 miljonile dollarile.
Aston Martin DB5 – luksusauto, mis kihutanud koos Bondiga viies filmis, sealhulgas “Skyfallis”.
Mini Cooper S – stiilne ja kütusesäästlik disainiikoon mõistliku hinnaga.
Jaguar E-Type – kuni 1974 tootmises olnud masin, mida Enzo Ferrari on nimetanud kõige kaunimaks autoks, mis eales tehtud.
Shelby Cobra – Ameerika mootoriga kuumavereline britt, mille maksimumkiiruseks on mõõdetud 298 kilomeetrit tunnis.
