Rooste, keda raud ei riku
Kirjanik Veiko Märka selgitab, miks luule on järjepanu raamatuid avaldava Jürgen Rooste elektromagnetism ning armastus tema vastastikmõju.
Rooste kaks uut luulekogu on äratanud tavatut tähelepanu. “Milleks meile Higgsi boson?” küsib suures kirjas Horisondi (5/2012) esikaas. Sama jõuliselt kõlaks ka “Milleks meile laul jääkarudest?” – ehkki see sobiks pigem Eesti Looduse kaanele.
“Oleme jõudnud looduse mõistmises uue verstapostini,” tõdeb Horisont. “Uus osake on kõige tõenäolisemalt elementaarosakeste standardmudeli Higgsi boson.” Kuidas on lood uue verstapostiga luule mõistmises? Kas lüürika elementaarosakeste standardmudel täpsustus või avardus nende kahe luulekogu ilmumisel?
Rasked küsimused, kuid lihtsad vastused. Rooste on poeet, kes elab ainult luulest ja armastusest. Kas on keegi Jürgen Roostet söömas näinud? Mina küll mitte. Äärmisel juhul ports soolapähkleid või küüslauguleivakesi õlle kõrvale. Õlut joomas olen teda näinud küll, aga mitte kunagi selle tulemusel purjus olevat. Sest Jürgen on nagunii kogu aeg purjus luulest, armastusest, lilledest, õhust, rottidest, jääkarudest, bosonitest, vanaisa perseaugust, Bukowskist, Ginsbergist, mõlemast Ehinast ja kõigi nende kokteilist.
Harilikult on armastusest luuleni üks samm. Roostel pole ühtegi. Need kaks on tema jaoks praktiliselt identsed. Horisont kirjeldab seda seisundit hõrgus tuumafüüsika metafooride keeles: “Näiliselt erinevad elektromagnetism ja nõrk vastastikmõju on tegelikult ühe ja sellesama jõu eri avaldumisvormid.” Luule on Rooste elektromagnetism, armastus tema vastastikmõju (ehkki mitte nõrk!). Nii luule kui armastus on universaalsed ja kõikehõlmavad (“aga ilusad tüdrukud / kuskil unepuudeladvikuis / internetipadrikuis/ võrgutavas võrgukauguses/ võivad ja peavadki mind / muidugi lugema / sest neid nägematagi / teeb see mul olemise seest tuliseks”. Või veel hullem: “Tais olid poisid nii palju ilusamad kui tüdrukud / kuni ma aru ei saand / et nad poisid on”). Armastus on nagu Higgsi boson, mis peab andma elu elementaarosakestele massi, ütleb ta otse. Luule aga on Rooste jaoks sõnastatud armastus.
Pessimismi-optimismi skaalal jääb Rooste keskele. Tema armastus, luulest rääkimata, pole eriti õnnelik ega õnnetu – ehkki on intensiivne. Ta kirjutab küll, et poeetidel on igal pool ja alati festival – aga eks neil festivalidel juhtub ka hirmsaid asju.
Ta ei luuleta ainult ilusatest asjadest. Pigem vastupidi – näiteks rottidest, kes ei ole sugugi sõbralikud õlaloomad (“nukrad rotid luurivad / mööda mu sisimaid salakäike/ uurivad luukeresid / ronte-konte mu keldrikoobastes”; “seniks sagime rottidena / ja kanname katku ja surma”). Prussakatest. Pättidest. Venemaa sõjatööstuskompleksist. Higgsi bosonist, mis pole ilus kas või seetõttu, et pole nähtav. Jääkarust, kes paistab küll ilus välja, kuid sisuliselt on maailma suurim kiskja.
Rooste on tüüpiline linnalaulik ja sada protsenti tallinlane.Ülikooliski käis Tallinnas. (“ja siis tagasi tumevikulinna / Tallinnasse / mida ma armastan / samavõrra kui vihkan”). Luule ja armastus on tänapäeval koondunud linna, eriti Tallinna. Maal ei valitse enam isegi karm eluproosa, mille järele meie kuuekümnendate kirjandus püstihull oli, vaid täielik tühjus.
Rooste luuletused on pikad. “Laulus jääkarudest” isegi väga pikad. Lühike luuletus on Rooste seisukohalt sama mõeldamatu ja nõme nagu väike armastus. Kas lõõmutada leek suureks või lasta sel jäljetult kustuda.
Rooste armastus ei ole suhkruvatt. Leidub kriitilisi, kuid siiski armastusväärseid nükkeid: “isa jutt on peale / viimast insulti olnud ikka / veidi vaevalisem ja segasem / hüpleb teemadelt / loob juhuslikke seoseid / nagu moodne luule aga karmim / kui Tartu intellektuaalsed mängur-pässid/ ette oskaks kujutada”.
Hiljaaegu valmis Manfred Vainokivi film “Vaeste kirjanike maja” (Koidu 84). ETV näitas samal ajal miniseriaali rikaste kirjanike majast (Harju 1). Rooste on kahtlemata vaene kirjanik (“ma ütlen et ei joo / et raha pole / ja see on muidugi tõsi”). Sest ta on ründav kirjanik. Rikas kirjanik muutub passiivseks. Talent vajab pitsitust, sitkust, hädaolukordi, alalist võitlust koha eest päikese all, “sõda sinus eneses”.
Asjaolu, et Rooste on aastaid pidanud pealtnäha nii proosalist ametit nagu projektijuht, ei muuda tema olemuses midagi. Iga luuletaja peab olema veidi ka projektijuht – vastasel korral ei teaks maailm temast midagi.
Rooste paistab kirjandusüritustel ikka silma, olgu ta korraldaja, esineja või pealtvaataja. Kui keegi oleks viitsinud kirja panna kõik Rooste küsimused ja vahelehüüded avalikel kirjandusesinemistel (koos vastuste ja kommentaaridega), oleks meil selle sajandi alguse Eesti kirjandusloost nii põnev, pädev ja ammendav kirjanduslooline dokument, et teist kõrvale vaja polekski. Aga pole hilja asja parandada ning see töö kohe käsile võtta.
Jürgen Rooste “Laul jääkarudest”
JI 2012, 114 lk.
