EKSPRESSI ARHIIVIST | Metropoliit Kornelius: surma ma ei karda, aga Jumala ette astumist tuleb tõsiselt võtta
Artikkel ilmus Eesti Ekspressi rubiirigis "Elu ühes päevas".
Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku juht, metropoliit Kornelius (88) elab üksi kahetoalises korteris Lasnamäel ja käib endiselt vähemalt kaks korda nädalas jumalateenistusi pidamas.
“Esimene asi on palve, kohe kui ärkan – kell kuus hommikul.
Enne panen selga vaimuliku kuue. Selle õige nimetus on “aluskuub” (podrjasnik, pikk, kitsaste varrukate ja kinnise kraega preestrite ja piiskoppide igapäevariietus) ja see on mul seljas iga päev. Kampsuni või pintsakuga ei käi ma mitte kunagi.
Kohvi joon koorega, kolmapäeval ja reedel mustalt, sest siis on paast. Tavaliselt keedan muna, söön mõne võileiva. Paastupäevadel teen putru.
Ma elan üksi oma kahetoalises korteris Lasnamäel. Abikaasa suri, kui olin 50aastane, see oli... las ma mõtlen... 1974. aastal. Alguses oli raske, aga nüüd olen harjunud.
Kord nädalas käib mul kodus üks väga aus naisterahvas, kes koristab ja teeb mulle lõunat. Ja mõnel päeval käib tütar, toob tablette ja muid vajalikke asju. Ta jaotab toidu hoolega portsudesse – see on tänaseks, see on homseks. Ütleb, et ma peaksin sööma tihemini ja vähem korraga, ja ma täidan tema korraldusi väga täpselt.
Kui ma veel omapead poes käisin (mõned aastad tagasi), juhtus niisugune lugu. Tahtsin osta kartuleid. Tegin oma ostu ära, tulin koju ja vaatan – ma ei olnud ostnud kartuleid, vaid sibulaid! Läksin siis uuesti poodi, sest kartuleid oli ju vaja – ja avastan, et kepp on kuidagi imelik. Ja kujutate ette, mul oli kepi asemel käes piiskopisau! See sau ei ole väga pikk ja poemüüjad õnneks ei pannud seda tähele.
Jaa. Inimesed räägivad, et kõik on nii kallis ja palgad on väiksed. Muidugi. See on õige. Aga inimesed tahavad alati paremat, nad polnud rahul ka siis, kui olid paremad ajad!
Kõik oleneb, millega võrrelda. 1957. aastal, kui ma vahepeal Vologdas elasin, esitati mulle süüdistus nõukogudevastases propagandas ja mind saadeti vangilaagrisse. See oli minu jaoks õnnelik aeg – see juhtus pärast Stalini surma. Hruštšovi ajal oli elu vangilaagrites hoopis kergem – barakiuksed olid lahti, käisime sisse ja välja, sugulased said külla tulla. Ja lõpuks ma pääsesin kümne aasta asemel kolme aastaga.
Aga muidugi... inimesed tahavad alati paremat...
Mina tahaks, et aega oleks rohkem. Kogu aeg on kiire, kogu aeg heliseb telefon. Ühega räägin, teine heliseb... Mul on kaks assistenti, preester Toomas Hirvoja suhtleb eesti keeles ja sekretär Rostislav vene keeles.
Laupäeval-pühapäeval pean Nevski katedraalis jumalateenistusi, sageli olen veel mõnes teises kirikus. Ilma jumalateenistuseta ei saa elada, jumalateenistused annavad mulle jõudu.
Esmaspäeva hommikuti sõidan oma ametiruumidesse vanalinna. Auto, Audi, ja autojuht on pidevalt minu käsutuses.
Saan inimestega kokku, panen kokku ajalehte Õigeusu maailm. Arvutit ma ise ei kasuta, kirjutan käsitsi, ja ma tean, et mu abilistel on minuga raske.
Preester Toomas, kas te saate aru mu käekirjast aru? Ei saa. Keegi ei saa. Kõige paremini sai mu käekirjast aru mu vanem tütar, kes eelmisel aastal meie hulgast lahkus.
Mul on kodus palju raamatuid. Vanasti lugesin ka ilmalikku kirjandust, kuulsate kirjanike romaane. Aga aja jooksul olen ma need lastele jaganud. Pole lihtsalt aega.
Üks mu hea sõber, kes vaatab televiisorist ära kõik filmid, mis sealt tulevad, helistab vahel, et pane nüüd televiisor käima, kohe hakkab väga hea film. Keeran televiisori lahti, aga sealt tuleb reklaam. Ootan ja ootan, tüdinen ära ja keeran televiisori kinni.
Kui ma tuleviku peale mõtlen, siis mulle tundub, et kunagi saabub aeg, kui maailmas ei olegi enam rahvusi, kõik räägivad ühte keelt. Hiljuti lugesin, et keegi soomlane oli neegrile naiseks läinud. No kujutage ette! Mis rahvusest on siis nende lapsed!?
Tervis on mul enam-vähem korras, kuulmine on vilets ja käimine on raske. Vahepeal oli mul kallal häälepaelte vähk, ma sain kiiritust, ja see läks mööda ja praegu ei tunne midagi.
Aeg on nii kaugel, et ma valmistun tasapisi surmaks. Mõtlen, mida Jumalale ette kanda, kui aeg kätte jõuab. Ei, surma ma ei karda. Aga Jumala ette astumine – seda tuleb tõsiselt võtta.
Õhtu lõpeb palvega ja kell 10-11 olen ma voodis.
Võtan sisse oma tabletid, nagu tütar käskis, ja magan. Ma ei tea, miks see nii on, aga unenägudes näen ma enamasti midagi jubedat. See on kogu aeg nii olnud. Õnneks heliseb äratuskell enne, kui midagi väga tõsist juhtuda jõuab.”Elu ühes päevas... on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.
