Kümnenda kauamängiva eel on ajakirjandus Pedigree ninamehelt Bonnelt välja pressinud, et “Teema mõttes ehk on läbiv joon (enese)iroonia”. Ülestunnistust silmas pidades on pilt selge enne plaadi käima lükkamist, loe lugude pealkirju: “Failed Again”, “Learning to Die”, “Skullfuck Dub”, “Bully”, “Angels of Shit”… Tõenäoliselt just selliseid sõnu sa kasutakski, kui paneksid püsti Pedigree paroodia-bändi. Hukatuslik, fataalne ja väga romantiline. Märksa huvitavam oleks leida eneseiroonilisi linke ja uksi, kui plaat juba mängib. Muusikast. Kohe 20 aasta vanuseks saava Eesti kõige mitmekülgsema ja nõudlikuma raskeroki bändi diskograafia vajaks lahtiharutavat raamatut. Keegi, kes selle teosega hakkama saaks, oskaks ehk öelda – kas avalugu “Failed Again” (plaadi kõige otsekohesem metal) kandvat riffi, mis laob ümber “Smells Like Teen Spiriti” riffi, võib kuidagi (enese)irooniaks pidada?

“Satanic Disappointmentil” on kaks peaosalist. Üks neist on trumm. Programmeerituna või laivis, rütmisurakat on põnev jälgida nii saundiliselt kui liikuvuselt. Trumm nõelub albumi kokku nagu eksimatu õmblusmasin, jättes oma tegutsemisega paiguti mulje kui vana kooli müra-industrial-rokenrolli lihtsast kompost: tige trummimasin, tige kitarr ja tige vokaal. Siit jõuame teise peaosaliseni. See on see, mis tuleb Bonne suust. Kuigi ta ka laulab ja manab siin albumil, jäävad need episoodiliste mälestustena peamise, see on, karjumise varju. Ja see karjumine on paraku ühelaadse emotsionaalse laenguga ja iga kuulamiskorraga muutub pinges appihüüd teost läbivalt iseloomustavaks seinaks. Isegi irooniana jääb ta liiga ühte kiskuvaks krambiks.

Nagu igalt Pedigree plaadilt, leiab ka siit meisterlikke produktsioonilisi lahendusi, sümfoonilist võimekust, neid üleilmse elektrivõrguga siduvaid ja ruumilisust andvaid tsitaate cool’idest filmidest, väga häid lugusid (“Skullfuck Dub”, “Lava Falls” peaksid tingimata 2012. aasta E5esti muusika kogumikul olema) ja stilistilist mitmekesisust. Viimase kirja pannud, hakkan ma kahtlustama, et äkki just stilistilise kirevuse, laia ja informeeritud muusikamaitse all Pedigree ka kannatab. Pedigrees näib olevat räsitud kauboi soine ja soniv kantrialbum, metalse trip-hopi plaat, supernoovaliku popi teos, tapjahuumoriga metal-jurakas, aga ühele teemale keskendumise asemel lükkavad nad kõik mängu. Kahtlen, kas küll selgelt ja vankumatult lihvitud Pedigree-kunsti ajades selline eklektiline küllus just voorus on. Eriti tänases infopasatormi maailmas. Nii et neis hoolikalt disainitud maailmades (lugudes) võib abstraktse ja halvava judina asemel tunda sageli kartust, et ma lihtsalt komistan millegi otsa ja kriimustan end ära. 6/10