Nädala album: Raevukas ja pingeline viis öelda “Kuula!”
Pedigree “Satanic Disappointment”
(PSU)
Fantasy-bändina on Pedigree tulemuslikult väga edukas. Kujutluspiltide loomine trööstitutest ja ähvardavatest maastikest, kõrbenud masinaõli ja digitaalse okastraadiga paralleelmaailmadest õnnestub neil alati. Võimalik, et nad on selle juures olnud ka prohvetlikud – meid ümbritsev paranoilise ja vasturääkiva info pasatorm mürkidest, maailmalõpust ja konspiratsioonidest on justkui midagi, mille eest Pedigree on hoiatanud algusest peale. Ja tulihingelistele fännidele võimaldab nende ehitis lausa nohiklikku rahuldust – Peidgree labürint on täis linke, uksi ja salakäike kogu popkultuuri, mõistagi ka ummikteid ja lõkse.
Kümnenda kauamängiva eel on ajakirjandus Pedigree ninamehelt Bonnelt välja pressinud, et “Teema mõttes ehk on läbiv joon (enese)iroonia”. Ülestunnistust silmas pidades on pilt selge enne plaadi käima lükkamist, loe lugude pealkirju: “Failed Again”, “Learning to Die”, “Skullfuck Dub”, “Bully”, “Angels of Shit”… Tõenäoliselt just selliseid sõnu sa kasutakski, kui paneksid püsti Pedigree paroodia-bändi. Hukatuslik, fataalne ja väga romantiline. Märksa huvitavam oleks leida eneseiroonilisi linke ja uksi, kui plaat juba mängib. Muusikast. Kohe 20 aasta vanuseks saava Eesti kõige mitmekülgsema ja nõudlikuma raskeroki bändi diskograafia vajaks lahtiharutavat raamatut. Keegi, kes selle teosega hakkama saaks, oskaks ehk öelda – kas avalugu “Failed Again” (plaadi kõige otsekohesem metal) kandvat riffi, mis laob ümber “Smells Like Teen Spiriti” riffi, võib kuidagi (enese)irooniaks pidada?
“Satanic Disappointmentil” on kaks peaosalist. Üks neist on trumm. Programmeerituna või laivis, rütmisurakat on põnev jälgida nii saundiliselt kui liikuvuselt. Trumm nõelub albumi kokku nagu eksimatu õmblusmasin, jättes oma tegutsemisega paiguti mulje kui vana kooli müra-industrial-rokenrolli lihtsast kompost: tige trummimasin, tige kitarr ja tige vokaal. Siit jõuame teise peaosaliseni. See on see, mis tuleb Bonne suust. Kuigi ta ka laulab ja manab siin albumil, jäävad need episoodiliste mälestustena peamise, see on, karjumise varju. Ja see karjumine on paraku ühelaadse emotsionaalse laenguga ja iga kuulamiskorraga muutub pinges appihüüd teost läbivalt iseloomustavaks seinaks. Isegi irooniana jääb ta liiga ühte kiskuvaks krambiks.
