Noor ettevõtja Ülane Vilumets päästab meid turistilõksudest

Kirglik reisihuviline Ülane Vilumets (29) ehitas oma hobist kasumit tootva äri. Detsembris jõuab noore daami firmast Like a Local maailmaturule seninägematult äge reisiäpp, mis võimaldab võõras riigis turistilõkse vältides parimate kohtadeni jõuda.

Neil kottpimedail sügispäevil seikleb elurõõmus Ülane kusagil Lõuna-Koreas.
Noor daam ütleb, et reisimine on talle väga südamelähedane. Kuid just selline reisimine, kus ei tehta “kohustuslikku pilti Eiffeli tornist, mis on niigi kõikide sõprade fotoalbumis”, vaid kus näeb päriselu. Ei mingeid pakettreise, vaid netist ostetud lennupiletid, seljakott selga ja teele!

“Olen palju reisinud, ligi 40 riigis käinud,” räägib ta, “kuid Eiffeli torni ega Rio de Janeiros Kristuse kuju kandva Corcovade mäe otsa roninud pole. Ühtegi maailmakuulsat vaatamisväärsust pole külastanud.”

Selle asemel, et reisides võõraste paikade arhitektuurist ja linnapildist vaimustuda ning vanalinnas fotokatäis pilte klõpsida, valdab lille nimega ettevõtjat hoopis tugevamalt antropoloogiline huvi selle vastu, kuidas inimesed ühes või teises paigas elavad. “Inimesed on nii ägedad – ühesugused, kuid samas nii erinevad!”

Sellisel eksprompt-moel reisides ei jää teravamad elamusedki tulemata. Ülane räägib lõbusaid lugusid, kuidas ta kord illegaalselt Prantsusmaa-Šveitsi piiri ületas, kuid tagasiteel piirivalvurite poolt vahele võeti. Kuidas ta rongiga 16 tundi Taj Mahali juurest Varanasisse loksus (kolme peale kaks rongipiletit). Või kuidas kusagil Nepali kottpimeduses ühes saras öömajasai ning varahommikul end rotiparve keskelt põhukottidelt leidis. Sellised hetked sööbivad mällu ning pakuvad jutuainest aastateks. Mida on vastu panna reisifirmade pakutavatel ekskursioonidel? Ei midagi.

Olles väga nupukas matemaatikas ja lõpetanud keskkooli kuldmedaliga, jätkas Kohtla-Järvelt pärit Ülane õpinguid Tartu Ülikoolis. Ent pani alguses erialaga mööda. Ta valis rahvamajanduse, mis osutus särtsakale neiule liialt kuivaks ja teoreetiliseks.

Siis kolis neiu Tallinnasse, asus tööle koolitusspetsialistina kinnisvarafirmas Uus Maa – “kui keegi küsiks, palju maksab kinnisvararuutmeeter ühes või teises linnaosas, siis ma ei tea” – ning lõpetas rahvusvahelise ärijuhtimise õpingud EBSis. Praegu rügab ettevõtluse magistridiplomi nimel.

Eesti idufirmade maailma imbus Ülane alles üsna hiljuti. 2009. aastal oli ta sõber ja praegune äripartner Kalev Külaase ümbermaailmareisil. Koos Kaleviga tegi Ülane varem noortele mõeldud turismikaarte. Kui sõber reisilt naases, pani ta resoluutselt ette naljategemine lõpetada ja äri tõsisemalt jätkata. Nii sai alguse osaühing Like a Local (mille äppi treiti hiljem ka “Ajujahi” konkursil).
Like a Local annab alates 2010. aastast välja paberist reisijuhte ehk kaarte, kuhu on kantud linna kõige kihvtimad, kuid tihtilugu peatänavast pisut kõrvale jäävad söögi- ja majutuskohad, vaatamisväärsused jms. Need pole ilmtingimata soodsaimad ega alternatiivseimad, kuid põhilise kriteeriumi järgi armastavad neid kohalikud.

Lisaks Tallinnale on ilmavalgust näinud Tartu, Pärnu, Riia, Vilniuse ja Helsingi reisijuhid, lisa on tulemas.

Tallinna kesklinna tunneb Ülane sama hästi kui oma viit varvast. Noor ettevõtja selgitab, et see eelmainitud “kohalik” on igast linnast üks inimene – tinglikult kaardi peatoimetaja –, kes info oma kogemuste baasil kokku kogub. Ta on enamasti ise kõik kohad läbi käinud või välismaalasi võõrustanud ning teab, mis läheb peale, mis mitte. Millest saavad külalised võõras linnas aru, millest mitte. “Jah, see on subjektiivne, sest iga kaart annab edasi kohaliku nägemuse, kuid see, et Viru tänava baarides eestlased enamasti ei käi, on siiski üsna objektiivne!”

“Näed ise, mida turistid Tallinnas teevad: veedavad aega Viru tänava karaokebaarides ja härrasmeeste klubides ning Suur-Karja Bermuda kolmnurga jubedates lõbustuskohtades. Mina ei taha olla selline turist ja arvan, et paljud inimesed ei taha,” ütleb Ülane.

Like a Locali ärimudel töötab nii, et kaardile kantud punktikeste eest küsitakse ettevõtjatelt raha. Sisuliselt on tegu reklaamiteenusega, mida kasutab ligi pool tuhat klienti neljas riigis.

Sellega on Like a Local algusest peale pisikeses kasumis. Mullu, esimesel tegevusaastal teeniti 126 000eurose käibe juures puhaskasumina 2000 eurot. Suurem aur on läinud laienemisse lähiriikides, tiim on kasvanud pea kümneliikmeliseks.

Kaartide sisu ja reklaamimüük hoitakse kiivalt eraldi – see vähendab riski, et kaardile jõuab mõni restoran muul põhjusel kui peaeesmärgil: kohalike poolt hinnatud ja armastatud.

Ettevõtjate ehk kundede huvi on härrasmeeste ja stripiklubide, kasukapoodide või merevaigukioskite rägastikust turistidele silma paista. Ja kaart on asja eest – pidevalt näeb Tallinna vanalinnas turiste, ninapidi punases kaardis, sisse astumas mitte eriti hästi silmapaistvatesse kohtadesse, millest nad muidu oleks tuimalt mööda sammunud.

Ülane kinnitab, et turistilõksud kaartidele ei pääse, isegi mitte hea raha eest! “Me oleme küll mõelnud, et võiks teha eraldi poissmeestepeo kaardi, kus kõik hämarad kohad peal,” lausub ta oma tavapärasel, rõõmsameelsest irooniast pakataval ilmel.

Kaartide tiraaž on märkimisväärne. Ainuüksi tänavu trükitakse Tallinna kaarti ligi 150 000, Vilniuse oma 70 000, Helsingi ja Riia omi 80 000 eksemplari. Kokku ligi 400 000 kaarti!

Turistid saavad need tasku pista hostelitest, hotellidest ja turismiinfopunktidest.

Ometi ei ole pisike reklaamibisnis Ülase ja ko jaoks kaugeltki ambitsioonide lagi. Paberkaartide asi tiksub vaikselt edasi, kuid detsembris tullakse välja kohalike soovituste mobiilirakendusega, mis peaks võrgustikuna rulluma üle maailma.

Vabatahtlikke selles globaalses Like a Locali võrgustikus on juba üle 70, kõik neist seljakotireisijad ja kautšsurfarid (couchsurfing), nagu ka selle loo peategelane, kes ihkavad reisida ägedalt.
Võrgustikus hakkavad tasu saama need “vabatahtlikud”, kes oma linnas rohkem soovitusi loovad. Nende vahel läheb ka jagamisele osa selle linna äpi müügitulust.

Ülane ütleb, et rakendus hakkab olema mugavaim viis avastada samu kohti, mis olid seni paberkaardil. See targa turisti taskuabimees kuvab mobiilis pidevalt Twitteri-sarnast infovoogu lähedal olevatest asjalikest kohtadest ning viskab vahele soovitusi, mida külastada võiks. Ülane tunnistab, et seesuguse laia võrgustiku loomine on suur väljakutse – kuidas leida inimesi ja motiveerida neid oma linna parimaid palu maailmale välja pakkuma. Pöidlad pihku (või siis seljakotid selga), igatahes.

Kool on “keskmiste” laste jaoks!

Startupper Ülane Vilumets peab Eesti ärikliimat väga heaks, kuid koolid teevad ta meele mõruks. Kui ta ei oskaks hinnata Eesti õpetajate ennastsalgavat tööd, oleks tal koguni kahju, et ta üldse koolis käis!

“Tulevikus kavatsen oma lapsi mitte kooli saata, vaid neid ise õpetada. Koolis saavad keskmised õpilased hästi hakkama. Aga kui oled aeglasem või kiirem kui keskmine õpilane, ei aita kool sul oma potentsiaali kasutada.

Minul oli tundides igav ja ma muutusin laisaks. Töövihiku tegin lõpuni ette ära, ladusin tuima näoga õpetajale soovitud vastused ette. Kool ei aidanud mu arengule kaasa! Närvidele käib, et pead seal olema samasugune nagu teised. Kui ei ole, tembeldatakse imelikuks. Meie väikeses koolis ei õpetatud isegi äriaineid. Kui mina lõputunnistuse näppu sain, oli “ärimees” üldse väga halb sõna.

Ootan, et kooli toodaks rohkem väliskülalisi, kogemust väljastpoolt. Muidu on õpilased nagu loomad loomaaias – vaatavad ühtesid ja samu tädisid-onusid, kuid ise tahaks minna välja uut avastama,” räägib Ülane.