Pärsimäe traagika kaardistamine
Kanaaridel elav eesti kirjanik Jan Beltrán kavandab romaani eesti kunstnikust Karl Pärsimäest, kes ühena vähestest eestlastest Auschwitzi koonduslaagris hukati. Plaane kuulab Krister Kivi.
Koht: Tenerife lõunatipp, hiljuti avatud Eesti kohviku Reval väliterrass. Aeg: soe oktoober 2012, rauge hommikupoolik. Muud iseloomulikku: vestlusele aitavad kaasa kange kohv, limonaadiga segatud nisuõlu ja Beltráni kirjastaja, kes läidab väikeste vahedega järjest uusi sigarette. Ka tema on end Pärsimäe elusaatusega kurssi viinud.
AJAKIRJANIK: Millest siis räägib teie uus kirjutamisel olev raamat?
AUTOR: Traagilise saatusega eesti kunstnikust Karl Pärsimäest. (Mõtlik paus) Väga traagilise saatusega.
AJAKIRJANIK: Ta oli vist pärit enam-vähem samast kohast kust sina?
AUTOR: Jah, Antslast, Oe külast – see on Antslast kolm kilomeetrit.
Miks ma siis üldse hakkasin Pärsimäest kirjutama? Kunagi kooliajal – ma ei tea, mitmendas klassis ma võisin käia, kuuendas või seitsmendas – pidin ma tegema kodu-uurimustöö ja võtsin teemaks Pärsimäe. Nõukogude ajal teda muidugi kes-teab-mis-suureks kunstnikuks ei peetud, see Pallase koolkonna vaimustus tuli alles hiljem –
KIRJASTAJA: (õpetlikult vahele) Ära niisugust pula räägi!
AUTOR: See on taustmaterjal. (Püüab end jälle nii-öelda lainele saada) Aga nii kolm aastat tagasi ma leidsin ühe kirjandushuvilise argentiinlase blogist Pärsimäe autoportree helmeste ja tulipunaseks värvitud huultega. Pärsimäest on ju üldse teada ainult kaks autoportreed – üks on kübaraga ja teine punaste huultega – ja see viimane on hirmsasti poleemikat põhjustanud Eesti kunstimaastikul, et kas ta oli homoseksuaalne või ei olnud. Ja ega need jutud ole sündinud õhust. Kui algas Vabadussõda, siis Pärsimägi – ta oli siis 16aastane – tahtis ka minna, aga mehed ütlesid, et mis me võtame seda Pärsimäge, ta on ju “imelik”, selline “teistsugune poiss”; temast pole sõjas abi. Vabadussõja ta siiski läbi käis ja pärast läks kohe Pallasesse, olles seal kõige noorem, ehk 18 või 19 aastat vana, aga isa oli üsna selle vastu, et temast üldse kunstnik saab –
KIRJASTAJA (on ilmutanud vahepeal aina suurenevaid kärsituse märke ning sekkub nüüd otsustavalt): See oli tema õrnale kunstnikuhingele kohutav laks, eks ole, kuidas ta pidi seal isa aitama kuskil maamajas, veskis! Isa oli selline räige maamees, ei suutnud üldse mõista, mis asi see kunstnik on.
AUTOR: Õed ja vennad õppisid kõik mõistlikke ameteid, kes farmatseudiks, kes koduõpetajaks. Pärsimäel oli tegelikult kaksikvend ka, kes sai surma imelikul moel.
KIRJASTAJA: (mokaotsast) See on huvitav isegi!
AUTOR: Kirikuraamatutes öeldakse, et surmapõhjus teadmata, aga üks jutt, mis vanasti Antsla kandis liikus, oli see, et ta uppus talvel kaevu.
AJAKIRJANIK: Kuidas see kõik ta iseloomu mõjutas?
AUTOR: Mida räägitakse ja mäletatakse, on see, et Pärsimägi ei kippunud kellegagi õieti sõbrunema. Ääretult vaikne ja tagasihoidlik oli ja ei kannatanud, kui talle silma vaadati. Kõndis pika sammuga, aga natuke lonkivalt ja selg kühmus –
KIRJASTAJA: (kärsitult) Räägi nüüd sellest poolakast ka, kes teda toetas! See kõik muu ei ole oluline!
AUTOR: Nojah. Ja kui ta siis 1936. aastal jõudis Pariisi – nad läksid seda maailmanäitust vaatama –, siis Pärsimägi otsustas, et ta jääb sinna, tõmbus teistest ära. Selleks, et ta Académie de la Grande Chaumière’is õppida saaks, hakkas ta esialgu sealsamas koolis ahjusid kütma. Ärivaistu, et kuidas ennast ära elatada, polnud tal üldse. Ta vorpis küll Louvre’is kuulsaid kunstnikke maha ja püüdis neid müütada, aga see eriti ei õnnestunud, sest tal jäi alati mingi oma kiiks sisse neisse piltidesse. Fakt on ju see, et ta kirjutas kümneleheküljelise abipalve Kultuurkapitalile ja oli ääretult solvunud, et näiteks Viiralt sai toetuse, aga tema mitte.
KIRJASTAJA: (pahuralt) Pole mõtet sellest rääkida, muidu peatume siin ka pool tundi. (Teeb käega innukaid, tempo tõstmisele kutsuvaid liigutusi)
AJAKIRJANIK: Kuidas Pariis Pärsimäe ootustele vastas?
AUTOR: (ausameelselt) Sellest on küllaltki vähe teada.
KIRJASTAJA: (ägedalt) No küllaltki palju on teada ju! Vaat juba see, et kui algas sõda, siis ta otsustas jääda Pariisi selle asemel, et Eestisse tagasi tulla – see ütleb kõik ju! Tol ajal Pariis oli mitte ainult kunstnike, vaid ka homoseksuaalide meka. Kõik Ida-Euroopa kunstnike jõugud seal, kokaiiniööd, seal korraldati uskumatuid asju! Üks SS-ohvitser lasi end maha, kui avastati, et ta kokaiini-ööpeol osalenud on, elav näide sellest perioodist!
AUTOR: Ega tema kirjadest muud peamiselt välja ei tule kui tema ääretu vaesus. Ta oli nii vaene, et kui oli vaja sokid jalga panna, siis ta keeras sokkidel kanna üles, et augud välja ei paistaks.
KIRJASTAJA: Aga kui ta vahistati, siis leiti tal taskust 700 franki! Need 700 franki on üks suur mõistatus! Kõik viitab sellele, et ta oli rongijaamas, oli otsustanud, et nüüd ma lähen ikkagi ära siit, aga jäi hiljaks, vaeseke.
AJAKIRJANIK: Kuidas ta võis üldse sellise summa omanikuks saada?
AUTOR: Ei kujuta ette. (Mõtlik paus) Talle saadeti kunagi kodunt raha, et ta koju tuleks, aga selle ta jõudis ära kulutada.
AJAKIRJANIK: Miks ta ülepea kinni võeti?
KIRJASTAJA: No tal oli Nõukogude pass ju! Eestit sel ajal enam ei eksisteerinud ja nii ta oligi siis sunnitud NSVLi saatkonda minema ja sealt uue passi võtma – aga sel ajal sakslane juba ründas Venemaad!
AUTOR: Eestis Heie Treier räägib, et ta oli püüdnud kaitsta mingit juuditari –
KIRJASTAJA: Väljamõeldis!
AUTOR: … aga seda ei toeta, jah, mitte ükski dokument. Meile on üks Prantsuse ajaloolane hankinud kinnistest politseiarhiividest pabereid, millest nähtub, et juudiplaani ei täitnud Pariisis mitte gestaapo, vaid Prantsuse oma sandarmid. Nende eesmärk oli omade säästmine. Palju idaeurooplasi vahistati ja sunniti alla kirjutama paberile, et nad on juudid. Kõik viitab sellele, et Pärsimäega juhtus täpselt sama lugu.
KIRJASTAJA: Muidugi ei ole välistatud selline variant, et teda sunniti valima, et kas homo või juut, ja siis ta valis juudi. Sest mis häda tal oli alla kirjutada paberile, et ta juut on, kui ta polnud seda?
AUTOR: Üks saksa pastor püüdis teda veel aidata, siis, kui ta juba koonduslaagris oli. Ta saatis päringu Urvaste kihelkonna kirikusse, et läkitataks dokumendid, et Pärsimägi juut pole, aga see päring jõudis Urvastesse alles kolme aasta möödudes.
KIRJASTAJA: Ehk siis jäi hiljaks. (Litsub otsustava liigutusega sigareti tuhatoosi) Selleks ajaks ta oli gaasikambrisse viidud juba!
AUTOR: Surmapõhjuseks oli märgitud küll kõhuhaigus…
KIRJASTAJA: (vastuvaidlemist välistaval toonil) Natsid kirjutasid alati kõhuhaigus surmapõhjuseks neile, kes ära gaasitati!
Lauda saabub sült. See on hiiglaslik, dekoreeritud praekartulite ja rohelise sibula ja tomativiiludega ning Kirjastaja on esimene, kes kahvli oma portsjonisse sisse lööb.
KIRJASTAJA: Issand, kui hea! Jube hea, hullumaja täitsa!