Appi, kiilakas naine!
Juustele on läbi inimkonna ajaloo omistatud maagilisi omadusi, neis peituvat vägi ja elujõud, pikad juuksed on olnud jõukuse ja võimu tunnuseks ning staatuse näitajaks sotsiaalses hierarhias. Kuni 1920–30ndatel muutus juuste arhailine maagia ilumaagiaks. Kui täna peab üldine arvamus juukseid eelkõige õrnema sugupoole ehteks, siis leidub ometigi naisi, kes normiga ei ühildu.
Fotograaf palus naistel selgitada, miks nad sellised on.
Miks? Esimest korda pidin juustest loobuma umbes kolm aastat tagasi, kui vähk mu paremat rinda ründas. Eelmise aasta kevadel siis teist korda, kuna tegelane ei tahtnud minust lahkuda. Seega ega valikut juuste osas väga polnud. Kui oleks loobunud traditsioonilisest meditsiinist, poleks mind siin täna ja praegu. Oleks six feet under oma juustega:)
Positiiv: Rohkem võimalusi eksperimenteerida – parukad, rätid, mütsid –, mulle meeldib, lõbus. Pole samas kunagi põdenud, et mul neid aeg-ajalt käeulatuses pole.
Negatiiv: Vahest see, et teised inimesed pelgavad, võõrastavad, jõllitavad. Otsest negatiivset kogemust polegi. Noorena olid juuksed olulised nagu kogu look. Nüüd kogenenumana hoopis sisemaailm, headus, usk, tõed. Uskumatuid asju on ikka tehtud juuste pärast.
Miks? Olen kiilakas olnud 16 aastat. Esimest korda lõikasin pea paljaks 17aastaselt protestist tibinduse ja pinnapealsuse vastu. Pealegi vihkasin oma lokkis pikki juukseid. Aga minu arvates sobib see stiil mulle nii hästi, et ei olegi enam juukseid pikaks kasvatanud, kuna tunnen ennast just nii kõige enesekindlamana ja ilusamana, seega kaugel protestist – puhas ilu.
Positiiv: Positiivseid reageeringuid on palju, aga ägedaim on alati see, kui noormehed mind vaatavad ja ütlevad, sa oled ikka nii kuradi ilus ja seksikas.
Negatiiv: Negatiivne on see, kui tänaval mingid ossid vahivad ja siis omaette midagi ühmavad ja itsitavad, aga sellest olen ma ammu üle.
Aga midagi naljakat ka. Umbes 15 aastat tagasi Rakvere turuplatsil kõndides lõi vastutulev vanamutike mind vaadates risti ette, ja pidi üle õla vahtides peaaegu ümber kukkuma.
Miks? Otsest ajendit pole. Ma ei tunne ennast sugugi vähem naisena, kui pead katab vähene viis millimeetrit juukseid. See on lihtsalt minu valik, mille ma leian endale suurepäraselt sobivat.
Positiiv: Kas tingimata mu kiilakas pea selles rolli mängib, aga olen täheldanud, et minuga suheldes vaatavad inimesed mulle alati silma. Inimesed märkavad mind ja ma olen meeldejääv. Ma ei jää seepärast komplimentidest ilma, et mul pole poolde selga ulatuvat hobusesaba. On öeldud, et mu kiilaspea just toobki välja mu sisemise sära ja sarmi. Ja minu puhul ei saa keegi kaevata kraanikausis olevate pikkade juuksekarvade üle.
Negatiiv: Kui välja arvata minu vanemate sagedane tähelepanu juhtimine seigale, et noorele naisterahvale ikka selline juuksestiil mitte sugugi sobilik pole, siis negatiivset kogemust polegi ette tulnud.
Miks? Puht huvi pärast proovisin aastal 1999. Hakkas meeldima ja külge jäi. Tundub, et nii jääbki.
Positiiv ja ühtlasi negatiiv: Positiivne ja negatiivne on siinkohal väga suhteline. Vaatenurga küsimus rohkem. Igasuguseid vahejuhtumeid on olnud. Kord olin mingis keldrisekkaris ainus klient. Müüjanna rääkis sõbrannaga telefonis: “Oota, ma nüüd ei saa. Mul on siin kliendid. Poisid ja...” See “poisid” olin mina, mulle see jubedalt meeldis tol hetkel.
On ette tulnud ka tüütuid “Tulnuka” filmist välja lõigatud tüüpe, kes vinguvad, miks ma küll kauneid kiharaid ei kasvata. Et miks nii rõve soeng. Pigem pole seegi negatiivne kogemus... olen leidnud, et kui ma sellistele ei meeldi, pöörleb maakera siiski jätkuvalt õigetpidi.
Miks? Mäletan juba väga varasest lapsepõlvest teiste jutte, kuidas mul on juustega vedanud, et nad on nii tugevad, tihedad ja paksud. Samas mäletan ka seda, et pidevalt oli nendega mingi jant. Väikese koolitüdrukuna pidi ema igal hommikul koos minuga varem ärkama, et mulle pats punuda. Ning hiljem hakkasid pihta igasugused värvikatsetused, tukatestimised, järku lõikamised jne. Mingil hetkel lihtsalt väsitas see ära ja otsustasingi teha kardinaalse muutuse.
Positiiv: Ühel talvel seisin bussipeatuses ja tegin suitsu, seljas kasukas ja jalas kõrge kontsaga saapad. Üks meesterahvas tuli tuld küsima ja tegi niisama veel juttu. Pakkus, et ma olen kas näitleja või tantsija. Küsisin, miks ta nii arvab, ja ta polnud komplimentidega kitsi, et olen kihvt ja elegantne ja silmapaistev.
Negatiiv: Olin parasjagu oma “kodupoes” šoppamas, seljas dressid ja sulejope. Abikaasale lubasin õlut ka osta. Seisin õlleriiuli juures ja vahtisin marke, ostukäru oli veidi eemal. Äkki kuulsin eemalt tiba ülbet meesterahva häält hõikamas: “Kuule, poiss, su käru on ees!” See tegi tuju kehvaks ja teel poest koju mõtlesin selle üle, kas peaks äkki juuksed uuesti pikaks kasvatama.
Miks? Minu kiilaks ajamise mõte tuli kevadel fotograaf Dmitri Kotjuhilt, kes soovis juustest ilmajäämise protsessi jäädvustada. Ma olen varemgi mõelnud, et mis oleks, kui… Kuid siis on vastuseks olnud kindel ei ja pigem küsimus, milleks. Juuksed on, nagu ka riided ja ehted, sinu parim kaitsekiht.
Hetkel, mil see jutuajamine toimus, tundsin, et olen nii tugev ja nii rahul, et kiilaspäisus ei saa rikkuda mulle olulisi asju. Pigem tekitas mõte rahulolevat naeratust näol, kuigi nautisin ka viimaseid päevi oma pikkade valgete rastapatsidega linnatänavail olles.
Positiiv: Pigem on mälusse sööbinud ütlused – see on väga lahe, sul on ilus peakuju, sulle sobib. Lõbustanud on see, et äkitselt on nii palju inimesi ümberringi, kellega saaks koos teha kaksikute pilte!
Negatiiv: Kui oled eelnevalt saanud palju komplimente oma juuste kohta, siis seda võimsamini on tajutavad hiljem pettunud kommentaarid: varem olid sa vähemalt ilus.
Kümne ringis Benno jooksis mind nähes esimestel päevadel toast välja, kui mütsi peast võtsin, kuna see pidi olema nii õudne. Mitte kiilaspäisus ise, aga peanaha värv, mis veel päikest nägemata oli sinkjaslilla ning veresooned vaikselt välja paistmas.
Kõige negatiivsem juustest ilma jäädes on külmatunne. Iga väiksemgi suvetuul tekitas külmavärinaid.
Miks? Olen pildil kolmepäevane ja korralikke juukseid pole veel pähe kasvanud. Kõik arvavad, et olen armas ja ilus nii ehk nii. Pealegi teiste arvamus mulle korda ei lähe – peaasi, et elus oleks rohkem piima.
Positiiv: Kiilakana on hea rahulik mõtiskleda, millist soengut endale tahan. Olen otsustanud, et kiilakaks ma ei jää.
Negatiiv: Kuna mul juukseid pole, siis kõige vastikum osa päevast on see, kui mulle pärast vannitamist müts pähe topitakse. Tüütu!
