BFM – kasutamiseks valla
Tallinna ülikooli linnak oli seni lauskakofooniline, olemasolevad hooned ei harmoneerunud ega suhelnud üksteisega peaaegu üldse. Kuigi vast valminud Balti Filmi- ja Meediakool (BFM) asetseb ülikooli peahoone taga täielikus umbsopis, on 2009. aastal toimunud arhitektuurivõitluse tulemina suudetud valmis ehitada eri korpusi lõimiv, nii visuaalset kui füüsilist sidusust pakkuv ehitis.
Olles küll ühelt poolt justkui kriisipsühholoog, on BFM ka eraldi vaadatuna tõeline meistriteos – alates veenvalt raamistatud väljak-lavaga fassaadist, lõpetades tehnitsistlikult karmi sisu rahuliku vormistamisega.
BFMi peamised autorid on Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke Salto arhitektuuribüroost, kaasa lõid Kristiina Arusoo ja Pelle-Sten Viiburg. Sisearhitektuurse lahenduse eest hoolitses Ville Lausmäe (VL sisearhitektuur), keda assisteeris kontseptsioonide väljatöötamisel Kadi Karmann, mööbli poole peal on kaasautor Tõnis Kalve.
Ilmselt oli arhitektuurikonkursi võidu põhjus suuresti peidus mitte ainult tehnika pakkimisele, vaid ka majadevahelisele ruumile suunatud kontseptsioonis. Arhitekt Maarja Kask: “Eelkõige keskendusime ülikooli hoonete vahelisele sisehoovile – avalikule ruumile, mis seni Tallinna ülikooli tihedas linnakus sisuliselt puudub. Kogu hoovi kasutati vaat et ainult parkimiseks ja sisuliselt avalikku kvaliteetset välisruumi ei eksisteerinud. Seetõttu tahtsime tekitada korraliku väliruumi ja anda hoovile lisaülesande. Hooneesist lava on võimalik kasutada mitmesuguste sündmuste toimumiskoha ja reaalse lavana. Teisalt tekib avalik väliruum, peasissepääs ja kohviku laiendus, mis suunatud lõunasse ning kaitstud tuulte ja vihma eest.”
Tõsiseks õnnestumiseks peab Kask maja valmimist ilma suuremate kärbeteta ja asjaolu, et ehitaja poole pealt objektilt ei lahkunud, nagu juhtus nii mõnegi teise samal ajal ehituses olnud objektiga, kus hange korraldati ehitussektori totaalses madalseisus. Kask toonitab: “Hoone on funktsionaalselt väga mitmekesine ja komplitseeritud: akustiliselt ja tehnoloogiliselt erinõuetega ruumide paigutamine kitsale alale üksteise otsa nõuab erilahendusi ja hoolikat läbimõtlemist, mitmesuguste kommunikatsioonide hulk on võrreldes tavalise hoonega suurusjärgu võrra suurem, samas hoone maht oli piiratud, nii et kogu tehnoloogiline lahendus oli ilmselt ehitajale suurim peavalu.”
Autorid on selle kunsttükiga – ühtaegu ohjata ja siduda tehnosüsteeme ning pakkuda ka üliõpilastele toredat keskkonda – kenasti hakkama saanud.
Eesti olusid silmas pidades on filmipaviljonid, kinosaal, video- ja helimontaažiruumid, helistuudiod, grimmiruum jms sisustatud lausa luksuslikult. “Sees püüdsime niipalju kui võimalik tekitada vaheruume – ruume kohtumiseks, aga ka tööks tundidevälisel ja -vahelisel ajal,” selgitab Kask. “Suures plaanis jaotubki hoone kaheks – põhja pool kinnised funktsionaalsed üksused ning lõuna pool hoovi avanevad avalikumad ruumid – kohvik, üldised vaheruumid, suuremad seminariruumid, raamatukogu ja kinosaal.Mitte kuskil ei ole otsitud noortepärasust – maja püüab olla võimalikult aus ja funktsionaalne ning pragmaatiline. Ruumiprogrammile lisatud välilava, mis defineerib hoone välisarhitektuuri, määrab ära ka kogu sisemise ruumiloogika lavataguse aatriumi ja ülemiste korruste trepistikuga.”
Sisearhitekt Ville Lausmäe püüdis lähtuda arhitektide “kõhutunde” tunnetamise ja tellija vajaduste sünteesist ja omapoolsest arusaamast, millist maja läheb üldsusele tarvis. “Anti vabad käed mõistatada, milline peaks hoone olemus tulema, kuigi lahendus vajas kindlat heakskiitu lõpuks arhitektidelt. Tulemust kirjeldaksin – aus hoone. Kuna maja filmindusega seotud sisu on väga tehniline, samuti haakus konkreetsus Salto hoonega, siis tundus patt hakata sinna sisekujunduslikku butafooriat looma.”
Hoonel on loogiline ülesehitus ning rahulik, üpris minimalistlik, kohati neutraalnegi funktsionalismi esteetikast lähtuv sisemus. Nii eksponeeritakse interjööris hoopis uhkelt tehnitsistlikku sisu, häbenetud pole konstruktsioone, kaableid, juhtmeid ega torusid. “See lähenemine tuleb välja kõnekaimalt ehk fuajees, kus sai välja toodud ning inseneri abiga sümmeetriliseks sõrestikuks muudetud kandetalade võrgustik, mis kannab kogu hoone esimest mahtu,” kõneleb sisearhitekt.
Et lahendus paremini silma torkaks, kasutati valget värvi. Sõrestike vahel asuvad betoonplaatidest “sillad” ühendavad hoone eri osi, kontrastina näeb alt vaadates betooni katvaid musti akustilisi paneele.
Torustikke (veetorudel on justkui i täpina vee voolamise suuna kleepsud peal) avatuks jättes, kuid neid siiski värvides on saavutatud tasakaalukas ruumimõju. Koridorides ja auditooriumides on kasutatud küll ka kilepaneele, kuid see pole ainult juhtmete varjamiseks, vaid niisamuti heli summutamiseks.
Õnnestunuks tuleb pidada ka supergraafikat. Trepikodade brutaalsetel betoonseintel on 1970. aastate võtmes hiiglaslikud korrusenumbrid ning diagonaaltriibud. Erilise lahendusena tõuseb esile korrusemärgistusega liftišaht, kus liikuv klaaslift annab võimaluse kogu masinaesteetikat kogeda. Parklat on aga vääristatud vahvate kultusmängust “Pacman” tuttavate kollide ning muu atribuutikaga. Kes tahab, saab naljast aru.
Väga korralikult ja põhjendatult on lahendatud mööbel, kus näeme palju spetsiaalselt selle maja jaoks välja mõeldud lahendusi, nagu eriline büroomööbel ning diivanid, tugitoolid ja “istumispesade” sisustus.
Tudengite vajadustest lähtuvalt on asjalike, targalt paika pandud ja keerulist tehnikat täis tuubitud filmitegemis-, loengu- ja aruteluruumide kõrval ka mitte nii valmis mõeldud kohti, kus saab omatahtsi tegutseda, istuda, pikutada, arutada, joonistada. Üks üliõpilaste lemmikpaiku on viienda korruse puhkeala, mis on lahendatud rõdu ja oma soovi järgi ümber seatava pehme mööbliga “lesilana”. Lausmäe: “Kui siin kuskil on tumbad akna all reas ja üldilme väga konkreetne, siis on tegemist lihtsalt valvuritädi liigagarusega, kes on korraarmastusest tumbad ritta sättinud.”
Et just praegu valmis ka ülikooli peahoone kõrval keeltemaja kohale Ignar Fjuki kavandatud fassaadilt 1980. aastate lõpu postmodernismi hõnguline ning seest metafüüsilisele ruumile silma tegev teadusmaja Astra, uurin, kuidas suhtuvad BFMi autorid teise juuniorisse. Maarja Kask: “Pigem on kahju, et kui linnaku sisse jäävates osades on tõepoolest pingutatud ruumi kvaliteedi nimel ning valminud hooned on mitmekümnete osalejatega konkursi tulemused, siis Narva maantee pool, mis moodustab enamiku linnainimeste jaoks Tallinna ülikooli näo, on ruum tekkinud tunduvalt juhuslikumalt. Häirib asjaolu, et nii suur ja vägagi märgatavas kohas paiknev maja ehitati ilma avaliku arhitektuurikonkursita.”
■... muidugi ka auditooriumid, seminariruumid, kabinetid
■... kohvik, raamatukogu, palju puhkenurkasid
Kelleks saada?
2005. aastal asutatud Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakoolis saab õppida bakalaureuse tasemel filmikunsti, audiovisuaalset meediat ja ristmeedia tootmist, magistritasemel neile lisaks veel helitehnoloogiaid ning teatri- ja filmilavastamist. Õppetöö toimub valdavalt inglise keeles.
