Öelda võimalikult vähesega midagi
Novembri viimasel päeval avasid kunstnikud Krista Mölder (40) ja Neeme Külm (37) Kunstihoone galeriis näituse “Kohalolu”. Krista Mölderi fotod ja Neeme Külma installatsioon on kokku moodustanud ühtse terviku, ruumi, kus tuleb kohal olla, tajuda ja tunda. “Paus, varjud ruumis, kusagilt immitseb valgust, aimatav heli, koridor, õhk seisab fotodel [–]. Peaaegu mitte midagi. See on nii pagana lihtne, et kaotab tähendust.” Laenan näitusetekstist ja ütlen, et mul oli selles ruumis nii pagana hea olla, et pidin Krista ja Neemega sealsamas galeriis ühel lumisel pärastlõunal maha istuma ja natuke juttu ajama.
Koostöö
Krista Mölder: Kõik algas sellest, et mul oli galeriis näituse aeg. Töötasin sellise teema kallal nagu tühik ja ruumi potentsiaal. Aimasin, et Kunstihoone galerii on natuke keerulisem koht, kui ta ehk esmapilgul paistab. Mõtlesin, kuidas ma üldse olen oma näitusi teinud ja et äkki oleks aeg lisada midagi uut. Kasvas soov teha koostööd teise kunstnikuga, näha oma tööd protsessis peegeldumas. Tegin Neemele ettepaneku, et kas see teema ja koht sobiks talle. Ja nii see koostöö algas.
Neeme Külm: Ma alguses punnisin natuke vastu, teades, kuidas ma töötan ja kuidas mul asjad kipuvad käest ära libisema, kui töömaht järsult suureneb. Ma ise lähtun oma töödes alati ruumist ega võta ruumi kunagi sellisena, nagu ta on, vaid pakun hea meelega tõlgendusi. Ja Krista mõtted sobitusid minu mõtetega. Töö kestis kaks kuud, intensiivselt viimased paar-kolm nädalat.
Näitus “Kohalolu”
K. M.: Meie näitus võib tekitada inimeses, kes tahab, et talle antaks kandik kätte ja öeldaks, mis kandikul on, natuke ebakindlust. Aga samas see, mis siin ruumides toimub, on nagu lisavõimaluse andmine. See kingib vaatajale aja. Ja kui vaataja jõuab taharuumi, siis polegi enam tähtis, mis seal on.
N. K.: Esimene ruum peegeldub vastu Krista fotodelt. See on püüe fotode kahemõõtmelist ruumi kolmemõõtmeliselt lahti seletada. Inimene on rohkem harjunud vaatama fotot ja ta tunneb ennast tühjas ruumis ebamugavalt. Tavaliselt me ei viibi sellises keskkonnas, see on meile harjumatu. Aga ma tahaks väga, et kui inimene jõuab sinna taha saali, siis ta tajuks, et seesama esimene ruum peegeldub sealt vastu. Ja kui ta välja läheb, siis ta näeb, et siin tegelikult ei olegi vahet.
Ma ei olnud siiamaani kindel, kas on võimalik fotot eksponeerida eri meediumide kaudu. See oli mulle väga hea kont, mida närida. Me oleme seda ise vaadanud nii, et inimene astub siia esimesse ruumi nagu eeskotta, pühib jalad, jätab mantli koridori ja siis läheb edasi elutuppa. Ja tal on aega jõuda selleni, mis on talle oluline. Minu arvates on see tunne hästi õnnestunud.
K. M.: Tagumises ruumis on sama tüüpi fotod eri paikadest kirjeldamas sarnast seisundit ja vaatamise viisi. Ei ole vahet, kas see koht on New York, Tōkyō või Tallinn. Ei ole vahet, kus sa oled. Sa võid olla siin koridoris, kus pole peale sinu, valguse ja tuule mitte midagi.
N. K.: See on raske ülesanne – tahta teha võimalikult vähesega midagi. Kui taandad ära kõik värvid oma paletilt, siis mis sinna jääb? Mulle endale meeldib mõelda, et siin ruumis on ainult varjud, on ainult midagi, mis on valguse ees.
Valdkondade vaheline sünergia
N. K.: Näitust aitas teha suur tiim, kaheksa inimest.
K. M.: Installatsiooni teostamisel oli hästi oluline Hendrik Kaljujärve, Ahto Vaheri ja Jaana Jürise abi.
N. K.: Järjest rohkem näen ma installatsioonikunstis seda, et kvaliteedi parandamiseks tuleb hakata otsima ja usaldama inimesi kuskilt mujalt, professionaale teistelt erialadelt, kes ei tee mitte ainult tehnilist lahendust, vaid mõtlevad sinuga sisuliselt kaasa. Ma olen väga õnnelik, et on terve freelancer’ite ring, oma ala fanaatikud eri aladelt, kinost ja teatrist, kes on väga altid kaasa mõtlema. Mina näen selles lõimumises kvaliteedihüpet. Üksi tegutsedes tulevad piirid ette.
K. M.: Me palusime Hendrikul teha näitusele helitaust, mis kõlaks kui mitteheli.
N. K.: Ma olen alati tahtnud installatsioonides kasutada heli. Ma tean ka, et osa inimesi ütleb alati, et see on liiga postmodernistlik. Aga mul on tunne, et heli joonistab ruumi välja, annab seinad, et inimesel, kes siia ruumi siseneb, oleks kergem olla. Mul ei ole kunagi olnud eesmärki lajatada külastajale vastu pead ja rääkida, kuidas asjad tegelikult on. Pigem naudin tühiku motiivi. Mulle meeldib, kui inimene tuleb siia, jääb seisma ja tema mõte ei kaldu mitte kuhugi. Tekib tühjus.
Kunstiaasta 2012
N. K.: Ma muide reastasin enda jaoks näitused, mis mulle korda läksid, ja avastasin oma üllatuseks, et on olnud väga hea aasta. Kui ma lähen suurele välisnäitusele ja näen kas või üht tööd, mis mind võlub või vaimustab, siis tasus see reis seda vaeva ja raha. Aga kui ma näen Eestis aastaga koguni viit näitust, mis läksid mulle korda, siis see annab endale jõudu edasi mõelda ja tegutseda ja uskuda, et see töö, mis me teeme, on oluline ja ma ei ole üksi. See on väga hea tunne.
K. M.: Vahepeal Eestist eemal olles tajusin, kui palju on neid näitusi ja üritusi, mida tahaks kogeda. Energia on õhus. Ja seda on näha ka sellest, et väljastpoolt tuleb meie kunstnikele järjest rohkem pilke. Olin pärast kultuuripealinna aastat valmis krahhiks, aga vähemalt visuaalkunsti vallas ma seda ei tajunud.
N. K.: Meil puudub selline superstaar, et ka inimesed väljaspool kunstivälja hakkaksid meid tõsisemalt võtma. Spordis on superstaarid olnud, ja keskpärasus ei vajagi põhjendust. Aga jah, pean rõõmuga tõdema, et järjest rohkem kunstnikke teeb kunsti, mis mulle korda läheb. Mul on väga halb tunne, kui olen jätnud mõne näituse vahele, millest räägitakse. Ja räägitakse rohkem kui pool aastat. See on õudne pettumus. Seda ei ole ju üldjuhul enam kunagi võimalik kogeda. See ei ole nagu film, et saab laenutada või minna mõnda teise kinno vaatama.
Vajadus kunsti järele
N. K.: Huvitav on see, et riik koolitab professionaalseid kunstnikke, kuid ei ole riiklikku tellimust. Kunstnikul ei ole mingeid tagatisi, ei ole mingeid kohustusi riigi ees. Ja siis poliitikud räägivad, et oleme andnud teile hariduse ja midagi ei saa vastu. Aga mis vastutust sa saad nõuda inimeselt, kes eksisteerib riigi jaoks ainult siis, kui ta on maksumaksja? See on sama hea kui koolitada meremehi, aga laevu ei ole. Ma ei ütle, et see süsteem on ebaõiglane, aga ma ütlen, et ta on kallutatud. Ja eks iga eriala kallutab seda ju enda poole. Kindlasti aga ei ole ma nõus põhjendamatu kriitikaga kunsti suhtes, seda on väga palju. Ma ei pea kellelegi põhjendama, kui oluline on kunst või mida see tähendab paljudele inimestele.
K. M.: Galerii on ju üks neid kohti, kus näidatakse suurendusklaasi all, kui mitmekesine on maailm. Miks me hoiame puisniite, miks peame neid väärtuslikuks? Sest seal kasvab nii palju erinevaid taimi. Kui me neid ei hoia, siis nad hävivad. Samamoodi on ühiskonnas. Kui muutume liiga sarnaseks, mõtleme ja kogeme liiga ühtemoodi, siis see ei ole enam huvitav ja elus.
Näitus “Kohalolu” Kunstihoone galeriis 28. detsembrini 2012.
