Kuhu kaovad noored tšempionid?
Praktiliselt iga ala esindajad suudavad nimetada noorteklassis säranud sportlasi, kes pole täiskasvanute seas vastava taseme tulemusi näidanud. Kuhu nad kaovad? Kui rääkida sel teemal spordiinimestega, kuuleb ränki mõtteid. Üks laidab spordisüsteemi, teine arvab, et pole piisavalt treenereid, kes eduka juuniori meistriks suudaks kasvatada. Mainitakse ka, et osalt on süüdi meedia, mis noortest liiga vara superstaare tahab vormida.
“See, et mitmed noorteklassis silma paistnud sportlased täiskasvanuna tegijaks ei saa, on probleem, millega tuleb tegelda,” ütleb Eesti Kergejõustikuliidu president Erich Teigamägi. “Kuid paraku pole see üksnes ühe alaliidu siseselt lahendatav probleem.”
Võtame näiteks 2006. aasta juunioride kergejõustiku MMi Pekingis, kus Eesti sportlased esinesid võimsalt. Võideti neli kuldmedalit.
Toona 19aastane Margus Hunt, kes aasta varem oli tulnud omavanuste Euroopa meistriks, võitis nii kuulitõuke kui kettaheitevõistluse. Marek Niit, kes oli samuti 19, võitis 200 m jooksu! Saaremaa kutt sai kulla alal, kus valgetele meestele üldjuhul võiduvõimalust pole. 18aastane Kaire Leibak võitis tänini kehtiva Eesti rekordiga (14.43) kolmikhüppe.
Lihtsa vaatleja jaoks paistis nende tulemuste valguses tulevik eriti helge. Just nimelt pidades silmas tänavusuvist Londoni olümpiat, mil needsamad juunioridest maailmameistrid oleksid võistelnud parimas sportlaseeas. Londoni olümpia on möödas. Eesti võitis kaks medalit. Aga mitte need, kes 2006. aastal Pekingis furoori tekitasid. Mis neist sai?
Eesti vs Ameerika
Hunt siirdus pärast edukaid tiitlivõistlusi õppima Texasesse Southern Methodist Universitysse, et harjutada ja timmida taset kuulsa treeneri Dave Wollmani käe all. Noore mehe kettaheitetulemused paranesidki jõudsalt, näiteks 2010. aastal heitis ta meeste kettaga 61.33 meetrit. See oli näitaja, mis ta talenti ja võimekust kahtlemata kinnitas.
Ent mida aasta edasi, seda enam pani Hunt nii Ameerika kui Eesti meedia endast rääkima kui silmapaistvalt heade eelduste ja võimsa karjäärivõimalusega Ameerika jalgpalli mängijast. Kui kõik läheb hästi, siis saabki temast tuleval aastal profiliiga mängija ja ta hakkab teenima tõenäoliselt rohkem kui ükski teine Eesti sportlane. Ta on kahtlemata tipptegija, kettaheitele paraku kadunud talent. Kui väga tahta, saab Hundi näite puhul Eesti spordisüsteemi kritiseerida. Aga see oleks tema tänaseid väljavaateid hinnates imelik.
Ka Marek Niit läks õppima USAsse, Arkansase ülikooli. USA on kiirjooksjate kasvulava, sealsetes ülikoolides on parimad võimalused õppimine ning maailma tasemel treening ühendada. Ja Saaremaa mees ongi näidanud vägevat arengut. Pole aastat, mil Niit poleks kergejõustikuhuvilist rõõmustanud mõne järjekordse Eesti rekordi parandusega – 100 m, 200 m või 400 m jooksus. Ent probleem on selles, et Niit kipub rekordvormis olema varakevadeti, mil ta oma USA ülikooli eest võistleb. Suveks, kui toimuvad tiitlivõistlused, on meie parim sprinter tihedast Ameerika hooajast väsinud. Londoni olümpial Niit küll osales, kuid kohad jäid tagasihoidlikeks. Võimalik, et edaspidi, kui õpingud läbi ning ookeanitaguse ülikooli eest enam nii rajult võistlema ei pea, õnnestub saare mehel parimad jooksud teha just tiitlivõistlustel.
Leibaku edu ja draama
Süstikuna kergejõustikutaevasse tõusnud Kaire Leibaku karjäär on kujunenud märksa dramaatilisemaks. Noorsportlasena saavutas Leibak eeskätt kolmikhüppes sisuliselt kõik mis võimalik. Pärast triumfi juunioride MMil Pekingis tuli järgmisel aastal võit ka juunioride EMilt. Väljavaadet edukale karjäärile kinnitas ka 2008. aastal olümpiamängudel saavutatud 10. koht. Ent 2010. ja 2011. aasta tõid kaasa ridamisi ränki vigastusi ning paar aastat pika võistluspausi. Leibak osutas hiljem ajakirjandusele antud intervjuudes, et ilmselt sai jõutreeningutega üle pingutatud. Saavutatud tulemused ja aina vägevamad eesmärgid tiivustasid üha suuremate koormustega treenima. Enda sisetunnet ei söandanud noor inimene usaldada. “Olin noor ja rumal,” on ta tagantjärele hinnanud.
Vigastusest paranenud, ei varjanud Leibak, et eesmärk on jõuda Londoni olümpiale. Treenis Ameerikas tippspetsialisti käe all, ent maikuuks pidi ta teatama, et kahel korral vigastatud jalg pole nii terve, et saaks hüpata tulemuse, millega ise rahule jääks. “Tulemus, mida suutsin hüpata, kui olin 16, ja mida ma ei suuda hüpata 23aastasena, tekitab rohkem stressi ja frustratsiooni kui rõõmu võistlemisest,” tunnistas ta maikuises blogipostituses. Ning lubas naasta, kui tervis korras ning ta on võimeline näitama kõrgemast klassist tulemust.
Leibak harjutab taas Eestis. Aeg näitab, kas ta suudab unistused täita.Leibaku näite kõrval meenuvad veel kahe noore naise juhtumid, millest meedia on palju kõnelnud. Tõkkesprinter Mirjam Liimask võitis 2005. aastal (oli toona 22aastane) kulla nii kuni 23aastaste EMil kui ka samal aastal Universiaadil. Kolm aastat hiljem, viidates kestvale seljahädale, lahkus ta tippspordist. Ka Liimask on hiljem öelnud, et sai jõutreeningutega liiale mindud.
2009. aastal üllatas spordiüldsust kolmikhüppaja Liane Pintsaar, kes võitis juunioride EMil kuldmedali. Aga 2010. aasta kevadel tabas Pintsaart vigastus, millest taastumine võttis peaaegu kaks aastat. Sel suvel sai kunagist Euroopa meistrit üle pika aja taas näha võistlemas. Võitis omavanuste Eesti meistritiitli. Näis, kas ta jõuab suurele pildile tagasi.
Kolme viimase näite puhul võiks tõtata otsima süüdlast. Miks noored piigad, kes kunagi tippu jõudnud, nii ränkade vigastustega rivist langevad? Olümpiavõitja ja parlamendisaadik Erki Noolgi ütleb, et midagi peab treeningmetoodikaga lahti olema, kui noored tipud üle paari aasta vastu ei pea.
Näiteks, mäletate Eesti noorte kaheksapaadi sõudjate triumfi 2007. aasta suvel. Šotimaal Stratchclyde’is toimunud kuni 23aastaste MMil jätsid meie noored seljataha kõik sõudemaailma suurriigid. Paat oli veel mõnda aega pildil ja andis lootust. Kuid mingil hetkel selgus, et meesteklassis tegijaks nad vaatamata varasemale suurele edule nii kiiresti ei kasva. Kadus riigi toetus, kadus ka kaheksapaat.
Praegu tegeleb neist kulla võitnud noortest meestest sõudmisega vaid üks. Teised on oma eluga muul moel edasi läinud, kes arstiks õppides, kes treeneri- või mõnes teises ametis. Või võtame näiteks kaksikõdedest ujujad Triin ja Berit Aljandi. Triin on tänane suur sporditäht, mitmete tiitlivõistluste medalivõitja. Aga noorena oli õde Berit märksa edukam. Ilmselt mõistes, et täiskasvanute tasemel päris tippu ei jõua, loobus ta tippspordist.
Pika nimekirja saaks ainuüksi nendest ujujatest, kergejõustiklastest, korvpalluritest ja teistestki, kes on Eesti tasemel tippudena mõnda Ameerika ülikooli taset timmima läinud, kuid seal järk-järgult spordi tagaplaanile jätnud ja pigem õpingutele keskendunud.
Tippu jõuavad väga vähesed
Nool märgib, et Eestis valdab noortespordis projektipõhine mõtlemine, nagu meil muudeski eluvaldkondades tavaks on. Tema sõnul ei vaadata meil noorte arengut pikas perspektiivis. Kui päris noorteklassis toimib süsteem korralikult, siis gümnaasiumiealise spordilapse kasvatamine täiskasvanud sportlaseks on selgelt valukoht.
Tallinna Ülikooli Terviseteaduste ja Spordi Instituudi direktor Kristjan Port ütleb, et see pole sugugi iseenesestmõistetav, et noorest medalivõitjast saab ka täiskasvanute klassis tegija. Rusikareegel ütleb, et enam kui kaks kolmandikku noorena silma paistnud sportlastest ei vali täiskasvuks saades tippsportlase karjääri. “Laias laastus võib öelda, et umbes viiendik edukatest noorsportlastest jõuab täiskasvanute eliitklassi tasemel sportlaseks. Enamik jäävad paraku rajale maha,” märgib Port.
Sellele tõsiasjale leiab kinnituse, kui heita pilk meie noortele kergejõustiklastele kuulsust toonud 2006. aasta juunioride MMi lõpuprotokollidesse – väga vähesed seal silma paistnud nimed tulevad tuttavad ette, kui mõelda viimaste aastate täiskasvanute tiitlivõistlustele.
Kergejõustikuliidu juht Teigamägi ütleb, et on küsinud Saksamaa kergejõustikuliidu esindajatelt, kel on ette näidata paar õnnestunud näidet noorsportlase täiskasvanute tipuks vormimisel, milles on edu saladus. Kuidas nad on seda teinud? “Sakslased on mulle öelnud, et tegelikult mingit selget reeglit pole.”
Port märgib, et noorsportlasest täiskasvanute klassi ülemineku probleemi on maailmas vähe uuritud. Inimene võib tema sõnul noorteklassis mõistliku treenituse juures küll silma paista, võita medaleid ja tiitleid, aga see ei pruugi tähendada, et tegu on tippsportlasekarjääri silmas pidades supertalendiga.
Täiskasvanute klass on lihtsalt öeldes palju raskem kui noorteklass. Kui noorteklassis on treeningtunde nädalas umbes 10–18, siis täiskasvanute klassis – mütaki! – 40 tundi.
“Piltlikult öeldes, noorteklassist lähed oma punnvõrriga täiskasvanute sporti, aga seal pannakse sulle Ferrari kest. Seal oodatakse sinult hoopis teist tempot, teistsugust agressiivsust. Seal on karm. See on hoopis teine maailm. Ja seda tajudes väga paljud need, kes on olnud edukad ning plaanivad jätkata sportlaskarjääri, pettuvad – loodetud edu ei tule,” kirjeldab Port.
See olukord loob konflikte. Noorele sportlasele võib hakata tunduma, et ta senine treener pole piisavalt pädev ja ta läheb teise juhendaja juurde. Aga ikka ei pruugi edu tulla. Tippsportlase karjäär hakkab vägisi käest minema. Järgmiseks kaob ka tahtmine. Või annab tagasilöögi mõni raske vigastus.
“Need on siiski vaieldamatud erandid, kes on tipus nii noorteklassis kui täiskasvanuna. Kusjuures iga eduka sportlase juhtum on unikaalne – tõenäoliselt paljude vajalike asjaolude kokkulangemine. Sestap pole ühe eduka näite põhjal võimalik seletada, mis on see võidu skeem, mida kõike võiks järgmiste noorsportlaste peal korrata,” räägib Port. “Kui vaatame neid, kes on täiskasvanute klassis tippu jõudnud, siis häirivalt sageli pole nad noorteklassis üldse eriti silma paistnud.”
Port märgib, et lõpuks on oluline tegur ka noore sotsiaalne valik. “Otsus sportlaskarjääriga jätkata on tegelikult väga suure riskiga. Palju väiksema riskiga oleks minna ülikooli ja minna tööle,” tõdeb ta.
