24-aastase noormehe elu kaks ja pool aastat mülkas

24aastane noormees räägib, kuidas ta kaks aastat lageda taeva all elas, prügikastist toitu otsis ja kaitseväe abiga lõpuks mülkast välja sai.

Eduardi asjad mahtusid ära seljakotti. Ta tuli Järve Selveri poolt – täpset kuupäeva ei tea, kevadel 2008. Keeras Viljandi maanteele. Läks üle raudtee, kõndis mööda Liiva kalmistu teeotsast, RMK majast, tühermaast, mis jääb paremat kätt.

Vaatas – mingid betoonist kolakad vedelevad metsas üksteise peal. Nagu hiiglaslikud kivist kirstud, millel pole otsi ja mis pannakse otsakuti, kui ehitatakse kaabli- või torutrasse.

Ronis kolakatest tekkinud urgu, pani seljakoti pea alla. Suurepärane. Vihm ja lumi peale ei saja, suurema tuule võtavad kinni männid. Kui su elu on nii perses, et sul pole kodu ega tööd ega kedagi, kes sind aitaks, polegi see nii paha, mõtles Eduard.

Betoonist kolakatest sai kaheks ja pooleks aastaks ta kodu. Kahel talvel sumpas ta siia läbi lume, suvel kõndis mööda kanarbikust ja pohlavartest ääristatud rada. Marjulised, tervisejooksjad ega muud kolajad ei avastanud ta urgast. Ükski koer ka ei käinud nuusutamas.

Kohvi joob ta mustalt. Soolasele croissant’ile eelistab magusat – elu on õpetanud – magusast saab energia hõlpsamini kätte.

Istume raamatupoe kohvikus Viru keskuse kolmandal korrusel. Tal on soe jope, mida ta seljast ära ei võta, ja selle all veel teinegi jope. Tegelikult ta ei ole Eduard, aga palub, et me õiget nime ei nimetaks.

Ta on 24 aastat vana, keskmist kasvu, sõbralik ja lahke, naerab aeg-ajalt heatahtlikult ja lühidalt. Vastab kiiresti. Ta kirjeldused on täpsed. Vahel jääb ta pilk kuskile pidama, siis, kui viibib vaimusilmas kusagil kaugel.

Mõnikord ütleb otse, et ei oska vastata. Näiteks, kui küsin, et mis ema ütles, kui teada sai, et poeg elas aastaid lageda taeva all. Et kas ehmatas väga ära. Ta kehitab õlgu. Ütleb, et ei ole emaga sellest kunagi rääkinud.

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist