Jutukirjutajad, kes päästsid lohe valla
Detsember 2012. “Kääbiku” esilinastuselt lahkub teiste seas kaks saterkuubedes härrasmeest. “Armas vend Wilhelm, kas sina mõistsid 200 aastat tagasi arvata, kuhu meie raamatu “Kinder- und Hausmärchen” avaldamine lõpuks välja viib?” küsis Jakob ja masseeris 3D-prillidest valusaks jäänud ninaselga.
Kolmetunnine kinoseanss avaldas vendadele Grimmidele mõju. Päkapikud... rahvajuttudes jätsid nad endist ohutute vennikeste mulje – kaevurisellid, kelle hoolde võinuks peale Lumivalgekese ka pool tosinat süütut printsessi jätta. Need siin, Tolkieni omad, kaklesid, laulsid lorilaule ja läksid kuningriiki tagasi vallutama.
Teisalt – ka printsessid, ja eriti see Lumivalgeke, on muutunud. Teda oli Jakob alles mingi kütiga mööda kuningriigi koledamaid kohti madistamas näinud. Aga see Hollywoodi kinolugu, mis jutustas vendadest Grimmidest kui mingitest rändavatest tondipüüdjatest, mõjus suisa solvavalt.
Jakobi mälestustesse kerkis elu 19. sajandi Saksamaal. Grimmid olid veidi üle neljakümne, kui neist Göttingeni ülikooli professorid said. 1841. aastal valiti nad Berliini Kunstide Akadeemia liikmeteks. Nooruses sai tõepoolest mööda Saksamaad rännatud ja rahvajutte üles tähendatud.
Wilhelmi sulg jooksis eriti ladusalt, tema kohendas lugusid kirjandusliku külje pealt. Nii ilmuski 1812 nende kogumistöö esimene väljaanne. Wilhelm oli siis 26 ja eks ta läks vahel hoogu, et jutud sahvtisemaks muuta. Üks jutuvestja rääkis kord loo, milles kurikaelad vanaeide maha lõid, sõrmused sõrmedest tirisid ja ühe, mis ära ei tulnud, maha raiusid. Tema aga asendas eide piigaga, kelle hädakisa kaugele kostis, kes surnuks joodeti ning kelle ihu tükkideks raiuti ning soolaga ära söödi. Sõrmuse kättesaamiseks maha raiutud sõrm põrkas tünni taha pruudile sülle.
Ta liialdas tõesti, kuid rahva suust korjatud juttudes oligi palju robustset ja barbaarset. Aga need olid eranditult õnneliku lõpuga ja kuri sai alati teenitud karistuse.
Aastaks 1815 oli kakssada muinasjuttu kaante vahel.
Täna, 21. sajandil vaimuilmast möödunule vaadates tundus Jakobile, et nad päästsid valla rahvajuttude lohemao. Wilhelm pühkis reväärilt popkorni raasukesed ja küsis vastu: “Kas sina arvad, et oleksime pidanud pärast õigusteaduse õppimist jääma advokaadi ameti pääle, nagu meie isa? Või piirduma saksa rahva keele ja kirjanduse teadusliku uurimisega?”
Jakob ei kahetsenud, et nad isa jälgedesse ei astunud, ka mõlema venna palgatöö raamatukogudes lõppes õigel ajal. “Võib-olla pidanuks tõesti germaani keeleteadusega rohkem tegelema. Suur saksa sõnaraamat jäi meil ka pooleli. Et see teistel lõpetada tuli, on mul siiani hinge peal,” ohkas Jakob.
“Aga muinasjutud?” läks Wilhelm põlema. “Kes oleks need unustamise aiast üles korjanud ja kirja pannud?”
No muidugi, mõtles Jakob. Noorem vend eelistas uurimistööle alati kirjanduslikku tegevust. “Meie sajand oli ju niigi romantismist tiine,” sõnas ta rahustavalt. “Näiteks Prantsusmaa kuninga õukonnas kirjutati sadakond aastat enne meie raamatukesi muinasjutte. Õukonnadaamid ja -härrad võistlesid, kelle lood on kaunimad ja lahutavad paremini meelt.”
“Seda küll, et kirjutati,” jäi Wilhelm tõrksaks. “Prantslaste lugudes on õukondlikku loba, peent käitumist ja sündmatut mitutpidimõistmist. Nagu mingi omaaegne “Videvik”. Need pole kohased lastele mõista andma, et halvad teod ja ülbe käitumine ei tasu ära. Tänu meie raamatule hakkasid paljud muinasjutte armastama, võtsid nendes jagatud õpetusi kuulda, ja kirjanikud, nemad leidsid inspiratsiooni. Kas mitte see taani noormees Andersen ei saanud meie lugudest õhutust? Kas mitte keegi Kreutzwald ei avaldanud 54 aastat pärast meie väljaannet raamatu “Eesti rahva ennemuistsed jutud”? Meie raamat on kui üks tükike juuretist, mille pärmist kerkivad Tolkienid ja Rowlingud.
Ja lõpuks, mu armas vanem vend, kes selles laias ilmas teaks peale saksa abiturientide ja käputäie humanitaarintellektuaalide Grimmisid, kui me poleks suurt osa oma elust pühendanud muinasjuttude kogumisele, kirjapanemisele ja väljaandmisele?”
Pealtkuuldud kõneluse pani kirja Krista Kumberg, raamatukoguhoidja Haapsalu lasteraamatukogust,Mõned seigad■Jakob (1785–1863) ja Wilhelm (1786–1859) Grimmi esimene eesti keelde tõlgitud (ja tsenseeritud) muinasjutt oli “Lumivalguke” (1877).
■Jakob Grimm huvitus “Kalevalast” ja “Kalevipojast” ning avaldas 1834. aastal rebaselugude raamatus “Reinhart Fuchs” kuus Eestist pärit juttu.
■Grimmide tuntumad jutud: “Tuhkatriinu”, “Lumivalgeke”, “Okasroosike”, “Punamütsike” ja “Hans ja Grete”.
