Vaiko Eplik - uus tippmark!

Vaiko Eplik on püstitanud Areeni aasta albumite statistikas uue rekordi: see on kolmandat korda, kui tema valmistatud plaat on valitud aasta parimaks.

Nii mitu korda pole sellele positsioonile veel keegi tulnud. Enne “Varielu” on tal ette näidata number üks plaat aastast 2006 (“Eliit 1”) ja number üks plaat aastast 2007 (“2: Aastaajad”).

Ja kui kellelgi on veel kahtlusi multiinstrumentalisti, produtsendi, helilooja ja sõnaseadja Epliku ühe-mehe-bändi teoste geniaalsuses, siis ühelgi aastal, kui ta on plaadi ilmutanud, pole ta välja jäänud Areeni tabeli esiviisikust. Tema “3: Kosmoseodüsseia” võttis aastal 2008 positsiooni number kaks, “Neljas” jõudis 2009. aastal kolmandaks ning “V ehk tants klavessiini ümber” tuli eelmisel aastal viiendaks. Nii stabiilset tulemust annab lüüa! Ehk ainult Ariel Pinkil on see seniste saavutuste põhjal võimalik (tal on Areenis kirjas kaks aasta parimat plaati).

Ühtlasi on Vaiko aastalõpu paremusjärjestusi vaadates kõige edukam kohalik plaadimogul. Tema plaadifirma Mortimer Snerd väljalasked saavad reeglina esimeses otsas linnukese kirja. Nii ka sel aastal, kui esikahekümne hulka on potsatanud kõik Mortimer Snerdi plaadid – Epliku enda kõrval Jakob Juhkami debüüt ja Ans.Anduri tänavune helikonserv.

Palju õnne, Vaiko, sa oled kolmandat korda Areeni aasta albumi valmistanud!

No kurat… See on ju väga meeldiv uudis. Hakkan kohe tähistama. Poegadega mandariine sööma. Midagi kangemat praegu võtta pole. Oeh, milline rõõm.

Ühtlasi oled sa selle tabeli järgi kõige kõvem plaadifirma pidaja!

Ahaa, väga tore. Siis ma olen tõesti lausa mogul. Siis see on nagu moslemimaailma vanasõna “Kuhu sihid, sinna tabad!”. On väga tore aasta olnud.

Sa panid sel aastal pealinnas püsti ka uue muusika- ja ööklubi. Kuidas klubil Sinilind läheb?

Võib öelda, et liigagi hästi. Lootsime, et läheb tööle, aga on praegu menukam, kui oleksime osanud karta. Ootamatult kiiresti läks käima. Aga võib öelda, et ju siis oli keskmise suurusega kontsertpaika kesklinna vaja. Kuna ma ise väga suuri saale ei täida, samas paljud paigad jäävad liiga kitsaks, siis osaliselt enda vajadusest see idee tuli ja vist ka sobib teatud sorti muusikakuulajate arvuga Tallinnas.

Millised on su järgmised muusikalised plaanid, projektid?

Mis praegu kindel on – päris mitu aastat lubatud Orelipoisi kolmas album on Mortimer Snerdi alt tulemas. Lugude valik on enam-vähem koos ja ees on vaid lõplik pingutus see ära vormistada.

Ja kuna ma olen nii paadunud, et ma plaatide vahel pikka vahet ei pea – olen nende tegemisega nii rikutud – ja minu enesehinnang sõltub stuudios käimisest, siis teen parasjagu ka seitsmendat plaati. Tundub, et on praegu väga klaveriplaat. Kõik lood on klaveril kirjutatud, seda ma pole kunagi teinud, nii et ehk tuleb plaat veidi teistsugune. Ja kuna ma olen nii piiratud klaverimängija, siis ehk tulevad veidi igavamad lood seekord.

Hetkel olen hõivatud ka ühe joonisfilmiprojektiga. Töös on 15minutiline mini-rokk-folk-ooper ühe joonisfilmi taustaks. Esimene suurvorm.

Aga sinu enda kõige tähtsam muusikaline elamus aastast 2012?

Kõige tähtsam oli kohtumine R Stevie Moore’iga. Seda ei ületa miski. Öeldakse, et ära kohtu oma iidolitega, aga seekord läks siis õnneks. Käisime koos Jarekiga (Jarek Kasar aka Chalice – Toim.) teda Stockholmis vaatamas. Võtsin kõik ta plaadid, mis mul on, kaasa ja kuigi osal juba olid autogrammid, siis võtsin neile topelt-autogrammid peale. Kinkisime talle oma plaadid ja selleks, et kõik ikka usuks, et me temaga kohtusime, tegime ka pilti. Ja pildistades pani ta minu plaadi endale habemesse ja hüüdis “Album of the year!”. Ja kui Jareki plaadi pistis habemesse, siis hüüdis “Album of the decade!”. Oli väga südamlik kohtumine.

Aga mis plaatidesse puutub, siis kuulan peamiselt Eesti muusikat. Kõik minu aasta plaadid on Eesti plaadid. Esimene vapustus oli SpiceMouse, siiamaani meeldib väga. Muidugi Marteni plaat, Pedigree plaat, Jareki “Lärmakas naabrimees”. Tänavu oli palju häid plaate Eestis.