Elu ühes päevas: Simson von Seakyll

Skulptor Aivar Simson (53) möllab Käsmu külje all oma ateljees nii kõvasti tööd teha, et pole aega nägugi pesta.

“Kui päike tõuseb, on mere peal nii ilus valgus – oranžikas, heleroheline –, et seda on isegi suvel võimatu maha magada.

Panen pliidi alla tule, keedan teed. Kohvi ei joo ma juba 15 aastat. Olen ahelsuitsetaja, ja kui ma veel kohvi ka jooks… ei, kurat, see pole hea.

Loen, mõnulen.… Näe, siin on mu lemmikraamatute riiul, enamik on Teisest maailmasõjast. Kella üheksani loen, või noh, kümneni. Ei saa ju käest panna, kui korra oled alustanud.

Aga vahel, kurat, on selline tamp taga … Eesti film sai sada, ja ma sain tellimuse, et kolme nädala pärast oleks vaja 30 Johannes Pääsukese pronkskuju. Ma ütlesin, ma ei jõua, see on võimatu, mõelge ise, kolme nädalaga! Skulptuuril on ideest valmiskujuni 26 etappi, see võtab poolteist kuud! Aga ei, tee aga valmis, president ise tuleb kujusid kätte andma!

Tegin graafiku, kartsin, et ei saa valmis, magasin öösiti kolm tundi, see oli hullumeelsus! Mõtlesin, et pean valmis saama, muidu mõtlevad, et jälle joob seal metsas!

Närvipinge oli nii suur, et hammas hakkas valutama. Võtsin näpitsad, proovisin hammast loksutada – ei liigu ka! Loksutasin-loksutasin, mõtted peab mujale juhtima, siis on vähem valus. Ja välja sain raisa!!! Läksin vaatasin valguse käes, täitsa kobe hammas! Uurisin peegli juures – vale, kurat! Vale hamba tõmbasin välja! No siis tõmbasin teise ka kõrvalt ära. Nüüd on mul kaks hammast puudu, vaata, näe siit!

Aga skulptuurid sain valmis, president ise andis kätte, kõik oli ilus.

Mõtle, Johannes Pääsuke oli 24, kui sai surma, kuskil Valgevenes. Rong tagurdas, ta kukkus polka pealt alla, peaga kuskile vastu. Jumala jama ikka!

Hommikul söön ma kõvasti. Ma olen nüüd poissmees – jälle vaba! –, ostan poest igasugu külmutatud asju, löön panni peale, jumala head, ma ei teagi, mis nad kõik on … Vahel käin ema juures Jõhvis. Tema teeb midagi ja paneb purki ja...

Siis pesen nõud ära. Nõud ma pesen alati kohe ära. Ma ei kannata, kui nad jäävad vedelema.

Kord peab olema. Televiisori tõstsin ka kõrgele seina peale. Mul on üks tuttav – muidu viisakas mees, aga kui purju jääb, kipub televiisori peale kusema, jumala jama kohe!

Lõunat ma ei pea, neid pronkskujusid lihvides olen ma nii must, ei taha hakata käsi pesema. Panen ühe rauaga õhtuni välja.

Mul käis siin tolmuimejate müüja, noor kutt, ja kiitis mingit peent tolmuimejat. Kurtis, et kui ma tolmuimejat ei võta, jääb ta poolaasta parima müügimehe preemiast ilma. Ma ei saanud kuidagi ära öeldud, ostsin ära! Aga imeb hästi ka, oi, väga hästi! Palju igasugu otsi on ka kaasas, mida saab vahetada.

Jah, see on õige, mul on vähe iseloomu – viinavõtmisest, näe, ei saa ka lahti! See on õudne põdemine, see tsüklist välja tulek, ma enam ei taha. Nii paljud tuttavad on viina nahka läinud, mõned on otsad andnud, see on tõsine asi…

Nüüd on mul kokku lepitud, et 27. detsembril lähen arsti juurde ja lasen endale torpeedo ära panna. Häbeneda pole siin midagi, see on tõsine asi. Ja kui torpeedo on ära pandud, võid sussid sirgu ka visata, kui veel viina võtad. Selles see asja mõte ongi, et surmahirm aitab lahti saada sellest jamast!

Mõni küsib, et kuidas sa kaine peaga kunsti teed. Muidugi – kui nott on ligi, hakkab ju Pegasus kohe hirmsasti perutama! Kuidas sa kaine peaga asju välja mõtled!? Aga mul on hea nipp! Ma lihtsalt teesklen, et olen tongi all, ja head mõtted tulevad ikka pähe!

Mul on olnud hea aasta, huvitavat tööd on olnud kõvasti.

Uue aasta plaanis on Kuusalu kirikuõpetaja ja keelemehe Eduard Ahrensi monument ja veel üht-teist siin ja seal, oleneb sellest, kas tellijal raha jätkub.

Õhtul kell kümme teen ma korraliku prae, ja kui ma selle olen ära söönud, olen ma nii väsinud, et üheteistkümne ajal vajun diivanile ära. Siis ärkan kell kaks öösel üles, vahin natuke televiisorit ja keeran uuesti magama. Aga tead, vanainimese värk – tõmbad küll teki üle pea, aga mõnikord ei tulegi enam und…

Afganistani õudusi ma enam unes ei näe, kuigi vahel tuleb meelde. Ivar Heinmaa näitas siin hiljuti oma filmi Afganistanist. Sipelgad jooksid mööda selga, kui vaatasin.

Suveks kolin teisele korrusele, sealt on merele eriti hea vaade, Mohni on siinsamas! Helsingi tuled paistavad ära, kui on selge ilm.

Ja jõuluks lähen ema juurde Jõhvi. Tal on hea meel, kui ma lähen. Mõtle, ta on juba 84!”Elu ühes päevas... on rubriik, milles väärikad tegelased räägivad, kuidas näeb välja nende päev.