Indrek Hargla: Kivisildnik peaministriks ja Rein Raud presidendiks!
Kirjanik ja stsenarist Indrek Hargla selgitas Ekspressile, kuidas eesti rahvas võiks seadusi ostvate ärimeeste ja enesevenestamise kiuste püsima jääda.
On sul aega raamatute lugemiseks? Loed sa ise rohkem eesti- või võõrkeelset kirjandust?
Vist loen inglise keeles rohkem. Kui vähegi võimalik, eelistan ingliskeelseid autoreid lugeda originaalis ja ka teiste rahvaste autoreid inglise keeles. Aega lugemiseks jääb üha vähemaks, seda küll. Palju huvitavat uut ulmet on eesti keeles ilmunud, mida ei ole jõudnud veel lugeda.
Oled silmapaistvalt järjekindel kirjanik, kuus täispikka romaani, kümmekond lühemat, lugematu hulk jutte, nüüd ka stsenaariumid... Kaua aega kirjutasid sa töö kõrvalt. Kust sa jõu võtad?
Ma ei võta jõudu, vaid kirjutamine annab jõudu. Ilma selleta olin mitte keegi, tühi kest. Jah, kirjutamine võtab ka sinust palju ära, sest iga asja sisse paned sa päris palju. Aga ilma kirjutamiseta pole nagu muul mõtet. Ei maksa arvata, et kirjutamine tuleb kergelt. Romaani ettevõtmine on nagu pikale rännakule asumine, enne tuleb põhjalikult kaaluda, kas sa ikka jõuad lõpuni minna.
Viieteistkümne aasta eest ütles keegi väliseestlane, et teda rabas, kui vähe usku on Eestis. Nii organiseeritud usutegevust kui progressiusku, tegutsemisjulgust. Võivad need nähtused mingit pidi seotud olla?
Ei, kindlasti mitte. Eestlane ei ole lihtsalt väga kirglik natuur. Organiseeritud usutegevuse puudumise üle kindlasti kurta ei saa. Mu lapsed käivad koolis, kus neid pidevalt kirikusse kärutatakse. Minu arvates on see maal, kus religioon ja riik on lahutatud, täiesti lubamatu. Kindlasti on okupatsiooniaeg meie üldist entusiasmi kenakesti nudinud, taltsa rahva kultiveerimise haavad ei möödu paari põlvkonnaga.
Lõppev aasta paistis silma poliitiliste ja sotsiaalsete mäsudega. Mida need muutsid või muudavad?
Ma ei ole neid kõiki mäsusid väga tähelepanelikult jälginud. Mõni neist oli ka puhutud palju suuremaks, kui asi väärt oli. Mingisuguste parteide rahaskandaalide kallal norimine tundus umbes selline, et me püüame oma kodust kinni varga ja hakkame teda hurjutama, et ta poriste saabastega tuppa tuli. Osa mäsudest olid muidugi väga kriitilised, märgilise tähendusega. ACTA ja ESM näiteks.
Ma olen alati arvanud, et rock on muutnud maailma rohkem kui kõik parteid ja poliitikud kokku. Millest ma aga aru ei saa, on see, et kus olid meie tänased ministrid siis, kui Pink Floyd laulis “Another Brick In the Wall” või Twisted Sister “We’re Not Gonna Take It”. Või “Ruja” laulis “Ei mullast…” Mida kuradit nad tegid siis?
