Poisi rinnal, vasakul pool südame kohal kiiskab põiki umbes kümnesentimeetrine arm. See lillakas “kriips” on märk tema uuest sünnipäevast. Seega võib öelda – ema ja isa jaoks sündis Sergei justkui uuesti ning on tegelikult 108 päeva vanune. Beebi!

Sergeid ajab see naerma. Ta pole sellega nõus. Ta ei tea arstide võitlusest tema elu pärast midagi.

Aga ta teab, et ei tahtnud sel sügispäeval, 10. septembril seenele minna. Sergeile pole seenelkäik kunagi meeldinud. Ta ei tunne seeni ega söö neid. Aga isa ja õde Mileena meelitavad ta esimest korda elus seenele. Ema jääb väiksema õega koju. On ilus õhtupoolik, päike paistab läbi kõrgete puuvõrade täpselt ühe seene peale. Sergei, nuga käes, paneb kohe seene poole jooksu, kuid jalake takerdub ning ta kukub kõhuli. Noa terav ots sutsab südame kohalt sisse nii, et keegi ei märka seda.

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist