Kunstiaasta 2012
Eha Komissarov
Kunstiteadlane ja kuraator
Kunstiaasta 2012 oli konservatiivne, silma torkas kunstimaailma kokkumäng majandusliku väljaga, mis omakorda toimis poliitvälja toel ja juhtimisel.
Peauudiseks loeksin Eesti kunsti väljumist turgudele. Kuulume kahe aasta jooksul ja EASi toel Euroopa riikide klubisse, kelle galeriide osalemist kunstimessidel subsideerivad riigid. Võimalus osaleda rahvusvahelises kunstiringluses on piiratud – messid ei erine oluliselt Veneetsia biennaalist ja Eesti-suguses riigis võiks kõne alla tulla kümmekond nõuetele vastavat kunstnikku.
Temnikova & Kasela galerii on sel aastal esindanud eesti kunstnikke messidel ja näitustel New Yorgis, Londonis, Viinis, Moskvas, Peterburis, Baselis ja Miamis. Palju õnne, Temnikova & Kasela ja galeriid esindav särav kunstnikeplejaad Kaido Ole, Sigrid Viir, Marko Mäetamm, Merike Estna jpt. 2012 üllatas sellega, et Euroopa mainstream-kunstiringkonnad muutsid retoorikat ja rääkisid üksmeelselt kunsti ja kommertsi koostöö vajalikkusest. Seda põhjendati kunstistiilide kiire vahetumisega, mistõttu kunstimaailm elab samas rütmis moemaailmaga ja kunstnik püsib tipus üks-kaks hooaega. Kunstimesse võrreldaksegi filmifestivalidega. Kunstnikud pole atraktiivsed ühtmoodi, ja lootus jäetakse ka neile, kes ei anna veel staari mõõtu välja, sest annete väljanuhkimise peale on just messidel hea nina. Jätan lahtiseks küsimuse, millist mõju avaldab praegune trend “messile iga hinna eest!” üldisematele kunstiarengutele. Elu on muutunud kiireks ja vaheldusrikkaks ja pole välistatud, et oleme järgmisel hooajal tunnistajaks vastupidise protsessi käivitumisele. Kuuldavasti ootab Hollandit, üht Euroopa kunstivedurit, 2013. aastal ees kultuuri toetuse järsk piiramine ja taas peab erakapital messidel üksi toime tulema. Kõikjal Euroopas kummitab kunstimaailma karm kokkuhoid ja seda, mis rahvusvahelistest kunstimessidest niimoodi järele jääb, näeme edaspidi.
2012. aastal jagati eesti kunstile tähtsaid auhindu, mis peaks viitama Eesti kunsti küpsusele, teda esindavate institutsioonide usinusele ja rahvusvahelistele kontaktidele. Timo Tootsi Kumus eksponeeritud interaktiivne ID-kaardipõhine “Memopol” võitis Ars Electronica 2012. aasta festivali interaktiivse kunsti kategooria peapreemia Golden Nica. Flo Kasearu võitis mais Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) toimunud Köler Prize 2012 nominentide näitusel preemia kahes kategoorias: rahvusvahelise žürii peaauhind ja publikupreemia. Flol on harukordne võime olla ühtviisi võimekas kriitik ja romantiline visionäär.
Taas pääsesime üle pika aja Manifestale. Genkis esindasid Eestit OÜ Visible Solutions, kolme kunstniku firma, kes pälvis septembris ka Balti Assamblee kunstipreemia, ja Marge Monko, kes võitis oktoobris konkursi Henkel Art.Award, saades auhinnaks isikunäituse Kesk-Euroopa kõige ihaldatumal pinnal, Viini Moodsa Kunsti Muuseumis (MUMOK).
Peagi lõppev aasta oli askeldusrohke Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuses (KKEK), mis organiseerib Eesti osavõttu 55. Rahvusvahelisest Veneetsia biennaalist. 2013. aastal esindab Eestit rahvusvaheline tandem: kunstnik Denés Farkas, arhitekt Markus Miessen ja kuraator Adam Budak. Sündmus on tähelepanuväärne juba seetõttu, et esimest korda loobus Eesti valitsevast monokultuursuse mudelist ja teeb koostööd globaalse kunstimaailma oluliste nimedega.
Eesti ühiskonnas näeb seevastu isikunäituste kaalu tõusu, mis sobib kokku konservatiivse ajajärgu individualismile suunatud käitumistüübiga. 2012 panid endast rääkima Kaido Ole maali-show ja Tõnis Vindi retrospektiiv Kumus, Jüri Ojaver ja Jaak Soans Kunstihoones, Merike Estna Temnikova & Kasela galeriis, Marta Stratskas ja Kristi Kongi Vaalas jpt. Tarbekunstnike eredatest isikunäitustest jäi meelde Kai Koppeli näitus Haapsalus Okase muuseumis ja Tanel Veenre Kunstihoone galeriis.
Nagu tavaliselt, koorisid ka 2012. aastal kunstielult koore biennaali tüüpi näitused ja üritused. Oli Joonistustriennaal, mille kordaläinud osaks loeksin Anu Juuraku kureeritud näitust Kunstihoones. Mahuka volüümi omandas Artishoki biennaal, mis kolis vahelduseks Tartust EKKMi katuse alla Tallinnas. Mahlakate skandaalidega oli seotud ART IST KUKU NU UT Tartus, mille kunstiline juht Rael Artel tegi tagasivaate 1990. aastate eesti kunsti, eelistades selle värvika ajajärgu märgilisemaid kõmutöid. Väljapanek Tartu Kunstimuuseumis puudutas sitakunsti hella teemat ja tõi kaela vandaalitsemise näitusesaalides.
Biennaali tüüpi näituste pingeritta paneksin Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi rohked megaprojektid, nagu “Moderniseerimine. Balti kunst, arhitektuur ja disain 1960.–1970. aastatel”. Satelliitprojekt “Me metamorfne tulevik. Disain, tehniline esteetika ja eksperimentaalne arhitektuur Nõukogude Liidus 1960–1980” meenutas visionäärset nõukogude arhitektuuri- ja disainipraktikat, mis seadis endale eesmärgiks uue ideaalse elukeskkonna loomise, mis pidi olema paindlik, kergesti reguleeritav vastavalt kasutaja vajadustele, toetuma uusimatele tehnoloogilistele lahendustele ning mõtestama nii ümber ka seal tegutseva inimese.
Publikuhitiks sai “SISU JA VORM I. Kaasaegne Eesti graafiline disain 2001–2011”. Pealkiri mõjub parafraasina nõukogude brändist “Ruum ja Vorm”. Ivar Sakk hoiab Sirbis tänapäeva isetekkelise disaini vormi lahus nõukogude kunstniku vormipürgimustest. Graafilise disaini õitsengule Eesti Vabariigis oma reklaamipsühholoogia ja korporatiivse identiteediga pole nõukogude disainist muidugi võistlejat. Ent ka meil on siin omad piirid ja tellija ei hakka ka täna naljalt ihaldama radikaalset Fluxuse tüüpi antitrükise ideoloogiast eostatud raamatut. Kas olemegi samas tsüklis Ruumi ja Vormiga, mis toote saamiseks tekitas kunstlikku nõudlust näituskeskkonna ellu kutsumise teel?
Tahaksin ära märkida ka Tallinna 6. rakenduskunsti triennaali “KOGUMISE KUNST”, mis minult saab plusspunkti selle eest, et kasutas alibina kollektsionääri friiklikku käitumismudelit, millel puudub teatavasti loogika, ent triennaalil osutub see mugavaks maskiks, mille varjus kõigi maade tarbekunstnikud harrastavad do it yourself-laadset piirijuhtumit esindavat esteetikat.
Enamik näitusi oli seotud uudisloominguga. Osa puhul võisime täheldada huvi tõusu transtsendentaalse jõuväljaga kunsti loomise vastu. Kadri Veermäe kirjeldab oma nutikas analüüsis 2012. aasta kunstiväljale iseloomulikku käitumissuunda – kui ihaled eksootikat, siis tee nii, et harjumuspäraste elementide kogum moodustaks arusaamatu terviku. “Eksootika” Kunstihoones ja “Pimeduse kiirus” Kumus pakkusid kõrgkunsti flirti gootihõngulise tegelikkusega. Oli mänguliseks aetud surematuse otsinguid – “Demodictus” (Ott Pilipenko, Mari Prekup, James Connor, Priidik Hallas, Taavi Tulev, Märt Vaidla) täiendab inimese ruumitunnet nihestavaid strateegiaid ja huvi tõus reflektiivsusega seotud küsimuste vastu juhatab meid lõpuks kunstivälja autonoomse eksistentsi küsimuste juurde.
2012. aastal loodi ilmselt paremik teemal “Kontemplatsioonid ruumis”. Lõppev aasta tõi seeria üksteisele järgnevaid näitusi, mis Reimo Võsa-Tangsoo, Kristiina Hanseni,Johannes Säre ja Neeme Külma esituses väärtustasid kohaspetsiifilist ruumiinstallatsiooni. Krista Mölderi ja Neeme Külma ühisnäitus “Kohaolu” Kunstihoone galeriis lõi huvitava situatsiooni, kus informatsioonil põhinev fotokunst ümbritseb end ruumiutoopiatega. Kunstihoone galerii sai endale uue sisegalerii, millega õilistati ühe äratrööbatud kunstisaali võimalusi.
Millise lahenduse leidis aga möödunud aastal tüliõunaks sattunud Kunstihoone 2012. aastal? Mitmel kõledavõitu, küsitava kujundusega Kunstihoone näitusel mõtlesin sellele, et avalikku ruumi luuakse sihiteadliku tegutsemise kaudu ja ükski näitusesaalina tegutsev keskkond ei teki iseenesest. Kuraatori institutsiooni vajalikkus, milles KH juhid kahtlevad, tõstatub ootamatust küljest – halvasti kujundatud näituste kaudu. Põhjusel, et näituste montaažiüksus on institutsioonist lahkunud, peab kunstnik kujundama näituse ja selle üles saama enda ja oma sõprade jõul, tegelema aegunud valguspargi uuendamise ja veel paljude teiste asjadega.
Ent mitte kunstnikud ei tõuse üles ega koondu vastuhakuks. Kunstimaailma lõhestas sügisel hoopis Marek Tamme provotseeriv kirjatükk, mis haaras kinni Jaan Toomiku ümber puhkenud hädakisast ja seadis kaasaegse, mitte esteetilistest eesmärkidest lähtuva kunsti olemasolu kahtluse alla. Üllatav on, et kunsti piiride küsimust selles tekstis üldse ei analüüsitud. Kvalifitseerisin selle juhtumi vaimse vägivalla valmistamise nautimiseks. Esteetilise kunsti poolt ja vastu on tänaseks juba piisavalt kirjutatud, kollektiivne vastasseis Toomiku tööle ei üllata samuti kedagi. So what!, ainult väga dekadentlikus kultuuris tapetakse kunsti puhtuse nimel. Meie agressiivne tundlikkus 1990. aastate kunsti iga pisutki pealispinnast kaugemale küündiva vaatluse suhtes on siiski tõsiasi. Kui ma olen elus kunagi kunsti vihkamise tunnistajaks olnud, siis vanasti Venemaal, kus abstraktset kunsti õpetati surma ähvardusel vihkama, ja Eestis, kus inimesed neavad, oma vabast tahtest, nüüdiskunsti ja intellektuaalid näitavad sageli teed.
Maria Arusoo
Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kuraator-projektijuht
Aasta 2012 oli edukas nii oluliste (välis)näituste kui ka preemiate poolest, oleme väljunud eksootilise kurioosumi faasist ja liikunud rahvusvaheliselt arvestatava professionaalse nüüdiskunsti väljale.
Eesti kunstnike töid võis näha mainekal Euroopa nüüdiskunsti rändbiennaalil Manifesta, mis on üks kolmest rahvusvahelise kunstimaailma tippsündmusest Documenta ja Veneetsia biennaali kõrval. Kuraator Cuauhtémoc Medina oli välja valinud fotokunstnik Marge Monko teose “Nora õed” ja kunstnikeühenduse OÜ Visible Solutions (Karel Koplimets, Taaniel Raudsepp, Sigrid Viir) installatsiooniga “Trading Post”.
Siiras rõõm on näha läbimurret Marge Monko puhul, kelle jaoks rahvusvahelised saavutused Manifestaga ei lõppenud. Sügisel pärjati ta Ida- ja Kesk Euroopa olulisima nüüdiskunsti preemiaga Henkel Art.Award, mis lisaks tunnustusele tähendab ka isikunäitust MUMOKis Viinis.
Rahvusvahelise nüüdiskunsti auhinna tõi koju ka Timo Toots. Tootsi tööd on hetkel eksponeeritud isikunäitusel Oldenbugis ja Pariisis festivalil Mal au Pixel.
Lisaks rahvusvahelisele tähelepanule on hea tõdeda, et ka kohalikul kunstiväljal pööratakse varasemast rohkem tähelepanu just nüüdiskunstnike premeerimisele. Oma kolmandat tulemist teeb Sadolini kunstipreemia, selleaastasteks nominentideks on Merike Estna, Sigrid Viir ja Paul Kuimet, võitja kuulutatakse välja aasta lõpus. Järjepidevust näitab Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi poolt väljaantav Köler Prize, mis on tõusnud kohalike nüüdiskunstiauhindade lipulaevaks ja üheks oodatuimaks kunstisündmuseks.
Ka veel õppivate kunstnike tunnustamine on leidnud paar lisaväljundit. Wiiralti stipendiumile, mille pälvis sel aastal Mihkel Ilus, ja Eesti Kunstiakadeemia lõpetajatele välja antavale noore kunstniku preemiale (BA – Uku Sepsivart ja MA – Holger Loodus) on lisandunud veel Adamson-Ericu stipendium, millega toetatakse disaini, kujutavat ja tarbekunsti.
Muudest autasustamistest tasuks ära mainida, et Kaido Ole võitis Konrad Mäe preemia ja Köler Prize 2011 võitja Jevgeni Zolotko sai Anton Starkopfi nimelise skulptori stipendiumi.
Loomulikult ei kata see põgus nimekiri kõiki kunstnikke, kes on viimasel aastal preemiaid koju toonud või rahvusvaheliselt midagi olulist saavutanud. Mainida võiks nii Mark Raidperet, kes viibis residentuuris Napolis, Kris Lemsalu, kes elab juba pikemat aega Viinis ja nüüd tegutseb Berliinis Tanja Wagneri galerii all, Flo Kasearu valdkonnaüleseid koosprojekte ja konteinerobjekte Belgias Bredeni rannas ning teisigi kunstnikke, kel on ette näidata põnevaid projekte, mis vajaksid omaette põhjalikku käsitlust.
kui Vaadata tagasi kohalikule näitusekalendrile, siis on tasapisi hakanud toimuma kahesuunaline liiklus. Lisaks eesti kunsti/kunstnike ekspordile on väga oluline roll ka kohaliku kunstielu rahvusvahelisemaks muutumisel. Hea näide tugevast kuraatorinäitusest oli kunstifestival ART IST KUKU NU UT Tartus, mis Kaisa Eiche ja Rael Arteli juhtimisel toimus juba kolmandat korda. Seda tüüpi kontekstualiseeritud rahvusvahelisi risoomüritusi võiks rohkemgi olla. Väga mitmetahuliselt koostatud programm, mis kõneles nii kohaliku kunstiajaloo kui publikuga Arteli kureeritud muuseuminäituse “MÖH? FUI! ÖAK! OSSA! VAU! Eesti Kaasaegse kunsti klassika” kaudu, ja samas toodi sisse rahvusvahelist kureerimist Chris Fitzpatricku näituse “Sõida tasa üle silla” kujul. Ja see kõik ei olnud visatud lihtsalt õhku, vaid festivaliga kaasnes põhjalik publiku- ja haridusprogramm.
Klassikalise uurimusliku muuseuminäituste väga hea näide oli Tõnis Vindi jõuline näitus Kumus, mille kataloog väärib eraldi esiletõstmist. Samuti on olnud terviklikke näitusi Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis, kus huvitav sisu oli esitletud perfektses vormistuses.
Mainiksin ka Eha Komissarovi kaaskureeritud rahvusvahelisi projekte “Pimedusekiirus” ja “Spatium” Kumus ning praegugi avatud moenäitust “Mood ja külm sõda”.
Isikunäitustest oli nii ideelt kui teostuselt üheks säravaimaks kahtlemata Neeme Külma “Pinnavirvendus” Hobusepea galeriis. Oma väga hea ruumitunnetusega astus ta julge sammu edasi ning tal õnnestus luua ruum, mis oli inspireeriv ja erutust tekitav.
Paraku ei sõltu ühe näituse valmimine vaid kunstniku heast ideest ja tahtest. Ülimalt oluline on tugistruktuuri puudutav kriitiliselt läbi mõelda ja tegeleda selle arendamisega. Loomulikult taanduvad paljud struktuursed probleemid rahale ja selle puudumisele. See muudab töö kunstiväljal projektipõhiseks, mis omakorda ei võimalda luua pikemaajalisi strateegiaid ning tekitab lõputuid sisepingeid. Kunsti rahastamise skeem on liiga monoliitne ning kogu surve on Kultuurkapitalil.
Kuid igikestva rahaprobleemi kõrval on ka muid kunstiväljasiseseid kitsaskohti, mis puudutavad koostööd institutsioonidega, kõikuvat eksponeerimiskvaliteeti ja kunstnikke esindavate galeriide vähesust. Hetkeseisuga on enamik eesti kunstnikke tihtilugu sunnitud absurdsesse olukorda, kus kogu töö on nende õlul, rahataotlemisest kuni näituse ülespanekuni välja. Näitust korraldav institutsioon peaks võtma endale vastutuse käituda kui kunstniku koostööpartner ning peaks tagama eelkõige meeldiva töökeskkonna, aga ka kvaliteetse tehnilise ja esteetilise teostuse, mis on lahutamatu osa näitusest. Õnneks kasvab kunstnikkonna teadlikkus ja väljale on tekkinud juba tegutsevate heade installatsioonimeeste kõrvale ka spetsiaalselt näituseproduktsiooniga tegelev firma Valge Kuup.
Oluline on ka Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse loomine, mille tegevuse tulemusel tekib loodetavasti juurde paar-kolm tänapäeva kunstiturule ja töömeetoditele kohandunud galeriid, mis võtavad jõuliselt enda vastutada kunstnike esindamise ka väljaspool messe, aitavad kaasa teoste produtseerimisel ja kunstniku karjääri edendamisel. Praegu kõige jõulisemalt orbiidil olev Temnikova & Kasela galerii on viimase paari aasta jooksul viinud väga edukalt eesti kunsti olulistele välismessidele ning kohalikus plaanis tegelenud kogujate koolitamise ja huviringi suurendamisega.
Välismaailmas ei näi nüüdiskunsti aktsepteerimine olevat nii valuline, kuid meil käib selle ümber ikka veel meeletu sõnasõda. Paljuräägitud nüüdiskunsti kommunikatsioonihäire seisab paljuski kõneisikute vähesuse taga. Tähtis on, et diskussioonid ei jääks vaid eriala professionaalide jälgida.
Kõige selle kõrval on samas üha enam näha eesmärgistatud tegevust ja koostööd ning uute nimede pealetulekut. Tahaks kindlasti ära märkida kirjastuse Lugemik, mis andis 2012 välja 16 kunstnikuraamatut, ning Kau akadeemia oma loodetavasti edasi areneva residentuuriprogrammiga.
Partnerlus juba eksisteerivate institutsioonide vahel ja jõudude liitmine loob aktiivse kunstimaailma, kus pole kapseldumist. Selle tulemusel kasvab ka nüüdiskunstist huvituvate inimeste ring, samuti paraneb kommunikatsioon nii kunstiväljal kui väljaspool seda.
■Kui kõik sujub plaanipäraselt, ilmub veebruaris “Eesti kunsti ajaloo” VI köite esimene osa, mis käsitleb kunsti aastail 1940–1970. 2013. aasta lõpuks peaks välja tulema teine osa, mis jõuab ajaliselt 1991. aastasse.
■Aprillis asub Tartu Kunstimuuseumi direktori ametikohale Rael Artel.
■27. aprillist 16. juunini on Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis (EKKM) avatud Köler Prize 2013 nominentide näitus. Preemiat püüavad Karel Koplimets, Paul Kuimet, Kristina Norman, Jaanus Samma ja Triin Tamm. Nii peaauhind kui ka publikuauhind kuulutatakse välja 19. mail toimuval galal.
■Mais toimub Eesti Kunstnike Liidu Suurkogu. Valitakse EKLi juhatus.
■1. juunil avatakse 55. Veneetsia biennaal, kus Eestit esindab kunstnik Dénes Farkas Adam Budaki kureeritud projektiga “Evident in Advance”. Biennaali peakuraator on Massimiliano Gioni.
■Sügisest tuleb ETV2 eetrisse kunstisaade.
■New Yorgis toimub sügisel teist korda omaalgatuslik Eesti kultuuri mikrofestival BIO EST.
■Oktoobris Henkel Art.Awardi võitnud Marge Monko avab 2013. aasta oktoobri lõpul Viini Moodsa Kunsti Muuseumis (MUMOK) isikunäituse, mis jääb avatuks 2. veebruarini 2014.
■Sel aastal loodud Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus (EKKAK) jätkab Tallinna Teisipäevade nime kandva galeriiööde sarjaga, noorte galeristide välispraktikatega, väliskuraatorite regulaarsete külastuste korraldamisega Eestisse jms.
■20 aasta juubelit tähistab Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus (KKEK).
Kadri Karro
