Eestis antakse paremini süüa kui Moskva vanglas

Eestisse põgenemist soovitab naljaga pooleks isegi opositsionäär Aleksei Navalnõi.

„Ära karda! Küll Eesti sind vastu võtab, kui midagi juhtub!” ütleb Venemaa parlamendivälise opositsiooni üks juhte Aleksei Navalnõi teisele tuntud Kremli-vastaste meeleavalduste korraldajale Ilja Jašinile ja annab talle käega lõbusalt müksu vastu õlga. „Eesti? Seal ei anta ju maitsvat toitu…” mõtiskleb tema kõrval istuv kolmas Moskva tuntud opositsioonitegelane Sergei Parhomenko. „Jäta nüüd! Eestis tehakse väga hästi süüa!” astub Navalnõi Eesti kaitseks välja, justkui oleks ta mitte USA välisministeeriumi (populaarne Kremli väide – toim), vaid hoopis EAS-i turismikorraldajate palgal. Navalnõi käis Tallinnas suvel, kui tal polnud kriminaalasjade tõttu veel keelatud Moskvast lahkuda.

„No ei tea…” venitab habetunud Parhomenko vanema mehena umbusklikult.

„Igal juhul saab seal paremini süüa kui Lefortovos,” hõikab keegi Navalnõi selja tagant, hääle järgi otsustades tema pressisekretär Anna. Sellega jääb Parhomenko nõusse.

Lefortovo on Moskva kõige kurikuulsam ja kinnisem eeluurimisvangla, kus Nõukogude ajal hoidis inimesi kinni salateenistus KGB ja nüüd selle järeltulija FSB.

Hea reklaamlause

Päris hea reklaamlause venelaste Eestisse meelitamiseks: „Meil saate paremini süüa kui Lefortovos!”

See naljaga pooleks peetud arutelu pärineb 9. detsembrist, kui Putini-vastaste meeleavalduste juhid arutasid Moskvas aasta viimase miitingu korraldamist. Youtube’i üles laaditud videolõigust paistab, et peale Navalnõi, Jašini ja Parhomenko viibisid laiemalt tuntud opositsionääridest kohal veel Sergei Udaltsov ja duumaliige Dmitri Gudkov. Meeleavalduste koorekihist puudus sisuliselt vaid telestaarist iludus, president Putini väidetav ristitütar Ksenija Sobtšak.

Mehed lõõpisid Eestist kui poliitilisest varjupaigast. Tegelikult hakkabki Tallinnast saama Venemaa uue aja dissidentide üks lemmikpõgenemiskohti.

2011. aastal palus Eestist poliitilist varjupaika neli Venemaa kodanikku, juba rohkem kui varasematel aastatel. Navalnõi lõõpimise ajaks oli 2012. aastal Eestit rekordiliselt poliitilist varjupaika palunud juba seitse Venemaa kodanikku. Detsembri keskel lisandus neile kaheksas ja kõige tuntum.

Krasnodarist pärit 38-aastane ökoloog, erialalt nahkhiirteuurija Suren Gazarjan on juba aastaid ärritanud võime Musta mere ilusa rannikuala kaitsmisega. Tähelepanu on pälvinud tema protest Sotši tulevase olümpiapaiga hinnaliste metsade raiumise ning sinna sadamate ja riigijuhtide residentside ehitamise vastu. Väidetavalt on Musta mere äärde ehitatud rangelt valvatavad uued residentsid president Putinile, vene õigeusu kiriku patriarhile Kirillile ja Krasnodari mõjuvõimsale kubernerile Tkatšovile.

Tkatšovi suvila aiale loosungite kirjutamise eest mõisteti Gazarjan eelmisel kevadel tingimisi vangi. Suvel algatati tema vastu uus kriminaalasi selle eest, et väidetavasti ähvardas ta füüsilise vägivallaga ja ründas kolme „Putini suvila” relvastatud valvurit. Süüdimõistmise korral ootaks Gazarjani juba reaalne vangistus. Kui Gazarjan detsembris tagaotsitavaks kuulutati, lahkus ta legaalselt Venemaalt.

Eesti Päevalehe andmeil sõitis Gazarjan bussiga Ukrainasse, kuhu venemaalased pääsevad viisata, ja pöördus Kiievis Eesti saatkonna poole. Saanud Eesti viisa, lendas ta Tallinna ja taotles varjupaika.

Huvitav on asjaolu, et Gazarjan pole esimene „Putini suvila” tõttu Eestisse põgenenu.

Putini suvila skandaal

Juba pikemat aega elab Eestis ärimees Sergei Kolesnikov, tänu kellele nn Putini suvila skandaal alguse sai. Kaks aastat tagasi kirjutas Kolesnikov tollasele Venemaa presidendile Medvedevile avaliku kirja. Sellest sai tõeline pommuudis, mida tsiteerisid kõik maailma suuremad ajakirjandusväljaanded.

Seni Putini Peterburi-sõpradega ühist äri ajanud Kolesnikov avalikustas kirjas, kuidas Kreml rahastas lojaalsete ärimeeste kaudu varjatult Musta mere äärde suurejoonelise, sadu miljoneid dollareid maksma läinud lossi ehitamist, mille tegelikuks kasutajaks pidi saama tollal ajutiselt peaministrina töötanud Putin.

Väidetavalt aitab Kolesnikov Tallinnast rahastada Putini-vastase opositsiooni tegevust ja just tema korraldas läinud suve lõpus Tallinnas mitme Moskva opositsioonijuhi nõupidamise. Loo alguses nimetatud tegelastest olid kohal Jašin, Udaltsov ja Gudkov. Gazarjan kuulub omakorda nendega koos sügisel valitud Venemaa opositsiooni koordinatsiooninõukogusse.

Miks otsib Vene opositsioon Eestist varjupaika? Neile on oluline, et Eesti on nii geograafiliselt kui ka kultuuriliselt Venemaale lähedane ja siin saab hakkama vene keelega. Usutakse, et juhul kui Venemaa peaks väljaandmist nõudma, oleksid Eesti võimud ja kohtud näiteks Läti omadest erapooletumad ja õiglasemad.

Gazarjan nimetas intervjuus portaalile Snob.ru kolm põhjust, miks ta valis varjupaigakohaks Eesti. Esiteks oli siin inimesi, kes aitasid tal viisat saada. Gazarjan keeldus neid nimetamast, aga ilmselt on juttu küllakutse tegemisest. Teiseks oli Eesti talle sümpaatne juba Sergei Dovlatovi jutustuste ja eestlastega kohtumiste järgi. Kolmandaks meelitas teda see, et väikses Eestis on vähem bürokraatiat, ta loodab varjupaigataotlusele kiiresti vastuse saada.VarasemPelgupaik Eesti

Venemaal võimudega konflikti läinud isikuid on ka varem Eestisse põgenenud.

Nõukogude salaluure KGB endine polkovnik ja hilisem ajakirjanik Viktor Kalašnikov pidi Kremli ja FSB kritiseerimise pärast Venemaalt lahkuma viis aastat tagasi. Algul elas ta Ukrainas, kust kolis 2009. aastal edasi Eestisse. Ta uuris siin varjupaiga saamise võimalust, aga otsustas siiski minna edasi Saksamaale. Seal äratas ta meedia tähelepanu oma väidetava elavhõbedamürgitusega.

2007. aastal palus Eestist varjupaika naftafirma Jukose protsessidega seotud ärimees Pavel Zabelin. Zabelin keeldus andmast tunnistusi Jukose endise turvaülema Aleksei Pitšugini vastu, kes mõisteti eluks ajaks vangi. Venemaal süüdistati Zabelinit suures kelmuses ja mõisteti ta 2010. aastal tagaselja kaheksaks aastaks vangi. Ajalehe Kommersant andmeil elas Zabelin sel ajal endiselt Eestis.

Pärast seda, kui kommunistid 1918. aastal Venemaal võimule tulid, oli Eesti samuti üks poliitilistel põhjustel lahkujate sihtkohti, kuid suurem osa neist kiirustas siit edasi. Ka Nõukogude ajal püüdis mõni Venemaal elanud dissident Eesti NSV-sse kolimisega KGB-st rohkem rahu saada. Tuntud Nõukogude-aegne dissident Vladimir Šaklein, kes eelmisel nädalal Jekaterinburgis suri, otsis Eestis varju 1970-ndatel.