Areeni tulevikutäht 2013: Hoiab kõrgel nukufilmi lippu
Arvutianimatsiooni ajastul paistab Anu-Laura Tuttelberg silma filigraanselt teostatud filmidega, milles mängivad käsitsi meisterdatud nukud.
Galeristitöö tõttu nägin Anu-Laura Tuttelbergi loomingut enne, kui tema esimene film “Kärbeste veski” päris valmis sai. Üllatav ja põnev oli näha, et keegi viitsib tänapäeval, kui aina rohkem asju tehakse ära kergesti töödeldavas elektrimaailmas, meisterdada filmiloo jutustamiseks ehtsad nukud, liikuvate masinavärkidega ruumikujunduse ja detailirikka maastiku.
Praeguseks on Anu-Laura nukufilm “Kärbeste veski” käinud mitmekümnel festivalil ning toonud sealt üle kümne auhinna, sealhulgas peaauhindu. Nagu Anu-Laura tunnistab, on ta “Kärbeste veski” peale veidi kadegi – ise pole Euroopast kaugemale jõudnud, aga film reisib Austraalias, Mehhikos, Brasiilias.
Nukufilmi loomine on töömahukas. Seitsmeminutise “Kärbeste veski” tegemine algas sügisel 2009 ning linale jõudis see kahe aasta pärast. Kunstiakadeemia koolitööna valminud filmi juures olid nõuga abiks Priit Pärn, Ülo Pikkov ja Riho Unt, kuid nii režissöör, stsenarist, kujundaja kui nukumeister on Anu-Laura ise. Ideid otsib ta vanadest mänguasjadest ja raamatutest.
Pärit on Anu-Laura Arkna külast. Lapsest peale on ta joonistanud. Nukuteatrit ta kodus siiski ei teinud, sest mängis hoopis autodega, armastus nukkude vastu tuli suuremast peast. Rakveres koolis käies puutus ta kokku teatriga, keskkooli ajal tegi esimesed lavakujundused näiteringile. Gümnaasiumi järel läks ta esialgu Tartu Kõrgemasse Kunstikooli fotograafiat õppima, vahetas selle stsenograafia vastu Tallinnas Kunstiakadeemias ning alles siis jõudis animatsiooniosakonda.
Anu-Laura kinnitab, et teda huvitab just nimelt nukufilm, teistesse animatsiooni võimalustesse ei ole ta süüvinud. Loogiline, sest fotograafia ja stsenograafia annavadki kokku nukufilmi. Tahtmine oma lugu jutustada tuli tal lava- ja üliõpilasfilmide kujundajana. Kui “Kärbeste veskis” sai Anu-Laura kõike enda soovi järgi teha, siis järgmine projekt, õige pea linastuv režissöör Vallo Toomla animafilm “Limonaadilugu” oli põnev meeskonnatöö kogemus.
“Limonaadiloos” kavandas Anu-Laura kujunduse, mille tegid valmis Eesti Nukufilmi meistrid – väga põnev oli näha, kuidas visandist sünnib teise inimese käe all omanäoline tulemus. Nagu ka “Kärbeste veski”, paistab “Limonaadilugu” silma viimistletud pisiasjadega, nagu pood kõigi kaupadega, kus miniatuursed pakendid kujundatud kirjadeni sildil. Filmiillusioon nõuab mitmes mõõtkavas detaile. Vaalast, ühest peategelasest, meisterdati lisaks käepärasele variandile ka Anu-Laurast suurem eksemplar.
Pärast toredat ühisloomingu kogemust tahab Anu-Laura taas omaette filmi teha. Selleks on ta kodumajas sisse seadnud väikese ateljee. Tarvis polegi steriilset ega valgusrikast ruumi, vaid paika, kus stseen saab mitu kuud järjest üleval olla ning kus võib rahus meisterdada. Üldse nõuab nukufilm keskendumist ja läbimõeldust – animatsiooni, eriti nukufilmiga ei saa nii teha, et viskad pärast osa välja, sest iga sekundi ettevalmistamine nõuab põhjalikku tööd.
Nukufilm on väärikas žanr, mis ei salli rahmeldamist. Kerglase suhtumisega kommertsfilmi keegi nukkudega naljalt ette ei võta. Nukufilme tehakse maailmas suhteliselt vähe, sestap jäävad need meelde kunstilise kestvuskaubana. Anu-Laura suur eeskuju, nuku- ja stoppkaadrifilmide klassik Jan Švankmajer on kindla peale üks Tšehhimaale enim kuulsust toonud inimestest. Nagu näha “Kärbeste veski” edust, on eesti rahval põhjust oma nukufilmimeistrite üle uhke olla.Anu-Laura Tuttelberg (29)■Tegevusala: animatsioon
■Senine tipptegu: nukufilm “Kärbeste veski” (2011)
■Aasta 2013 eesmärk: alustada uut autorifilmi
■Veeb: anulaura.comAreeni tulevikutäht 2013Jätke, palun, need nimed meelde: Artti Aigro, Jaan Aru, Stella Kalkun, Paul Kuimet, Robert Laursoo, Kristjan Maruste, Hans-Otto Ojaste, Helena Pruuli, Erik Põllumaa, Liina-Mai Püüa, Mari-Liis Rebane, Tuul Sepp, Tuuli Trei, Anu-Laura Tuttelberg, Kristina Viin. Areen usub, et nad täidavad meie tulevikku tihedalt ja sisukalt.
