Tartlanna Tuul Sepp on lõivsuhetest mõtisklenud kümmekond aastat, viimased kuus seoses rohevintidega.

“Flegmad linnud,” arutleb ta. “Pole nii nutikad nagu näiteks varblased.”

Ent ökoloogia ei uuri liike, vaid mudeleid. Pikaldased rohevindid aitasid Tuulel välja joonistada organismide immuunsüsteemi seotust teiste elutähtsate talitlustega. Ehk: haiguste suhtes löögivalmis olek jätab alati mujale märgi. Kahandab organismi sigimisvõimet või muudab välimust, näiteks. Tuul näitas, et rohevindid, kelle sulestikus leidub musti laike, taluvad paremini hapniku kahjulikku mõju rakkudele. Liigikaaslastele on must värv signaal tugevusest.

Detsembris sai Tuule doktoritöö noorteadlaste konkursil 3600eurose peapreemia. Ühe kahest, ja üldse esimese, mis läinud nn rohelisse bioloogiasse.

Kuu varem oli ta saanud teisegi aastaauhinna: teaduse populariseerijaile mõeldud 2500 eurot, Eesti Looduses avaldatud linnujuttude ning lasteraamatu “Putukad õhus, maas ja vees” eest, kuhu tegi pildid Urmas Tartes.

Mõlema auhinna määramine ühele inimesele on Eestis esmakordne juhus.

Tuul mõtiskleb putukaraamatust. Bakalaureuseaastail vaimustus ta nende elusüsteemi täiuslikkusest. “Samas, mina ei taha putukat kätte võtta, tõesti. Aga räägin tütrele, et see on ju ka tore loom, viime ta õue – ja ta võtab ja viib,” arutab ta. “Lastel ei ole veel tekkinud seda äratõukereaktsiooni. Just neile on populariseeriv kirjandus väga oluline.”

Juba on kirjastuses ka Tuule teine lasteraamat – lindudest, Remo Savisaare piltidega.

Tuule abikaasa Siim on geoloog. Tütar Säde on kuue-, poeg Hüüp kaheaastane. Kuidas saaks riik suunata seda, et 20ndates noored julgeksid lapsi planeerida, on nad mõelnud. Lastehoiud ülikoolide juurde?

Varanduslikku kindlustunnet ootav ühiskond töötab iseendale vastu: viljakusravi maksab, rohkem sünnib puudega lapsi. “Vanas eas pole ju nii oluline see, mitu publikatsiooni sa avaldasid,” mõtiskleb Tuul. “Ikkagi on hea meel, et olid lapsed.”

Neljanädalane Hüüp kaasas, on Tuul lennanud Brasiiliasse ettekannet pidama. Lapse sünd ei tähenda muu elu seiskamist.

Tuul jäi kunagi napilt välja Eesti naiste malemeistrivõistluste finaalist ja kuulub Eesti naiste koondisesse bridžimängus. Et naised mõttespordiga vähe tegelevad, on tema arvates lihtsalt bioloogia.

“Samamoodi teaduses: tipus on naisi vähe,” jätkab ta. “Minu arvates neid ei lükata kõrvale. Nad ikka ise otsustavad. Motivatsioon kaob, sest loodus ei kirjuta neile ette vajadust võistelda.”

Tipus on vaja fanatismi. Tuulele tundub, et ju vist valitseb ka tema enese puhul pragmaatiline pool. Aga heal meelel näeks teda nüüd oma uurimisrühmas maailma tippteadur Arizona ülikoolist.

Lindude immuunsüsteemi uurimine aitab mõista, miks on eri organismid (sealhulgas inimene) haigustele erinevalt vastuvõtlikud. See tähendab aina rohkem geneetikat, baktereid, närvivõrgustikke, statistikat. “Loodust on korra aastas, talvel, kui linde püüame,” mõtiskleb Tuul. “See ikkagi ongi laboriteadus.”

Nii et bioloogia küll, ja uurib elu, aga kui eluline? Juristist õde on lähedastel temast palju tihemini tarvis, arutleb Tuul.

Raivo Mänd, TÜ loomaökoloogia professor, arvab, et lõivsuhete uurija Tuul Sepp ise on “inimene, kellel trade-off’id puuduvad”. Jõuab populariseerida, jõuab tippteadust teha. Haruldane isend.

Ja üks tavapärane lõivsuhe puuduvat Tuulel seejuures veel: andekatele inimestele omane raske iseloom.Tuul Sepp (28)Tegevusala: loomaökoloogia ja selle populariseerimine

Senine tipptegu: üliõpilaste riikliku konkursi peapreemia doktoritöö eest

Aasta 2013 eesmärk: Marie Curie järeldoktorandi grandi saamine Arizona ülikooli minekuksAreeni tulevikutäht 2013Jätke, palun, need nimed meelde: Artti Aigro, Jaan Aru, Stella Kalkun, Paul Kuimet, Robert Laursoo, Kristjan Maruste, Hans-Otto Ojaste, Helena Pruuli, Erik Põllumaa, Liina-Mai Püüa, Mari-Liis Rebane, Tuul Sepp, Tuuli Trei, Anu-Laura Tuttelberg, Kristina Viin. Areen usub, et nad täidavad meie tulevikku tihedalt ja sisukalt.