Areeni tulevikutäht 2013: Mees nagu insener
Kristjan Maruste juhendas tudengitest vormeliehitajad maailma tippu.
“Mida sa teha oskad?”
“Oskan natuke veebsaite programmeerida.”
“Pneumaatikast tead midagi?”
“Ei tea.”
“Väga hea! Meie ka ei tea. Järelikult hakkad konstrueerima käiguvahetuse pneumoajamit!”
Umbes selline jutt leidis aset neli ja pool aastat tagasi, kui toonane esmakursuslane Kristjan Maruste (24) oli keerulisi teid mööda jõudnud Tallinna Tehnikaülikooli ja Tallinna Tehnikakõrgkooli tudengite vormelimeeskonna “vastuvõtukomisjoni” ette.
Tänaseks on Maruste viimast aastat magistriõppes ja tõusnud sellesama vormelitiimi juhendajaks. Juhendajaks olemine tähendab tõsist mänedžeritööd, aga Maruste jõudis vahepeal olla ka tiimi kapten ja nagu ta ise ütleb, pole pärast seda enam ükski amet hirmus.
Tema juhendamisel tegutsev umbes 30-liikmeline vormelimeeskond on aga tasapisi tõusnud maailma eliiti. Euroopa tähtsaimal Formula Studenti võistlusel Inglismaal Silverstone’is oli Tallinna tudengivormel FEST12 mullu kõigist kiirem, kuid starti hilinemise tõttu jäi toona ametlik esikoht saamata. Kuu aega hiljem Ungaris aga edestas FEST12 pikalt ülejäänud 40 autot. Aastatepikkune järjekindel töö oli lõpuks saanud formaalse tunnustuse ning ühtäkki märkas tudengite vormelitiimi ka Eesti meedia. Põhimõtteliselt on ju tegu riigi parima võidusõidumeeskonnaga, kuid tegelikult kuuluvad saavutused pigem tehnika, mitte niivõrd spordi valdkonda – sarnaselt vormel-1 meeskondadega konstrueerivad ja ehitavad tudengid oma auto algusest lõpuni ise.
Kui tänavaliikluses teeb elektriautondus alles esimesi samme, siis tundengivormelite mikrokosmoses on asi selge – tulevik kuulub elektrile. Ka Maruste on elektriauto ehitamise ideed hellitanud mitu head aastat (“Tegelikult mitte mina üksi, vaid kogu meeskond!”), aga nüüd on leitud ideele ka materiaalne kate ja kui kõik läheb hästi, teeb Tallinna tudengite elektrivormel juba tänavu oma esimesed sõidud.
Tiimijuhendaja ise läheb aga elektrivormeli võimalusi kirjeldades lausa põlema ning teda kuulates ei jää kahtlust, et kui elektri-FEST ükskord valmib, tuleb sellest üks vägevamat sorti masin. “Ja tead,” pärib ta lõpetuseks, “mis elektrivormeli juures kõige parem on?” Ning vastab ise: “See, et teda on nii raske ja keeruline teha!”
Maruste anded ei piirdu aga sugugi inseneri- ja mänedžerioskustega. Mõlemal eelmainitud võistlusel oli ta üks FEST12 pilootidest, kaks aastat tagasi aga kommenteeris Raplas korraldatud tudengivormelite Baltic Openi võistlust (vaheldumisi eesti ja inglise keeles) niisuguse enesestmõistetavusega, et võinuks ühe raja veerde sattunud meediategelase meelest päevapealt hakata spordireporterina leiba teenima.
Humanitaarkallakuga Miina Härma gümnaasiumi lõpetades lõi Marustele pähe hull mõte, et võiks igaks juhuks ära teha ka matemaatika ja füüsika riigieksami. Mõeldud – tehtud! Sama soovitab ta teistelegi: “Pole mõtet endal niipalju tulevikuvõimalusi ära lõigata ainult selle pärast, et eksam on raske!” (“Ma tegelikult võitsin 10. klassis ka kooli füüsikaolümpiaadi – kõigile väga suureks üllatuseks,” lisab ta muiates.)
Muide, loo algul mainitud pneumaatilise käiguvahetusajami tegi Maruste valmis – värvikuulimängu-püssi baasil! – ja see hakkas ka tööle, ehkki programmeerimisvea tõttu pidi süsteemi autor ühel võistlusel hulga ärevaid hetki üle elama. “Minu elu kiireimad pool tundi,” ütleb ta ise.Kristjan Maruste (24)■ Tegevusala: inseneeria, TTÜ Mehhatroonikainstituudi magistritudeng, Formula Studenti meeskonna juhendaja
■Senine tipptegu: Eesti noorte inseneride meeskonna viimine maailma tippu, Ungari FS võistluse üldvõit
■Aasta 2013 eesmärk: Eesti esimene elektrivormel, laiemalt elektromobiilsuskompetentsi loomine EestisseAreeni tulevikutäht 2013Jätke, palun, need nimed meelde: Artti Aigro, Jaan Aru, Stella Kalkun, Paul Kuimet, Robert Laursoo, Kristjan Maruste, Hans-Otto Ojaste, Helena Pruuli, Erik Põllumaa, Liina-Mai Püüa, Mari-Liis Rebane, Tuul Sepp, Tuuli Trei, Anu-Laura Tuttelberg, Kristina Viin. Areen usub, et nad täidavad meie tulevikku tihedalt ja sisukalt.
