Rainer Kattel: Reservide kogumisega võiks oodata
Professor Rainer Kattel kirjutab, miks ta ei usu rahandusministeeriumi prognoosi.
Rahandusministeeriumi värske maksutulude prognoos eeldab, et “võrreldes 2012. aastaga kasvavad maksutulud 2020. aastaks umbes 2,8 miljardi euro võrra ehk 58,7%”.
Matemaatiliselt ülitäpse sama 58,7% võrra, kuid rahaliselt 1,66 miljardit eurot kasvavad ka tervishoiu- ja sotsiaalkulud, mis suuresti tulenevad olemasolevatest seadustest ja rahvastiku vananemisest.
Teiste kulutuste koha pealt väidab dokument, et “valdkondade finantseerimises ei saa eeldada kasvu, välja arvatud juhul, kui valitsus teeb muudatusi senises poliitikas või kui tehakse struktuurseid ümberkorraldusi”.
Siit võib soovi korral välja lugeda seda, et kui valite kedagi teist parlamenti järgmistel valimistel, saate ka teistsuguseid kulutusi.
Või hoopis on siin vihjatud sellele, et olulisi muutusi tegelikult tulemas ei ole. Kõik jääb üldjoontes samaks. Kuid nagu me ilukirjandusest teame: selleks, et kõik jääks samaks, peab kõik muutuma. Mis Eestis muutub selle prognoosi kohaselt?
Peamise maksutulu kasvu põhjusena nähakse arenguid tööturul, kus keskmine palk peaks kasvama 1390 euroni kuus aastaks 2020. Kust see kasv tuleb?
Selle koha pealt dokument vaikib. Vastuse leiame rahandusministeeriumi suvisest majanduskasvuprognoosist, kus räägitakse tulevase kasvu allikatest.
Tänast kasvu veavad laias laastus kaks vedurit: eksport ning eurotoetuste ja kvoodimüügi toel tugevnenud sisetarbimine. Kuid 2016. aastaks vähenevad riigi eelarves välistoetused poole võrra (1,1 miljardilt eurolt 2012. aastal kuni 555 miljoni euroni 2016. aastal).
Kuigi ka pärast 2016. aastat on Eestil kindlasti kasutada märkimisväärsel hulgal eurovahendeid, tänased prognoosid neid veel ei sisalda.
Tänased kasvuprognoosid on sisuliselt rajatud eeldusel, et Eesti peamiste kaubanduspartnerite majandus kasvab järgnevatel aastatel 2–3 protsenti. Euroopa olukorra taustal on see kahtlemata väga optimistlik hinnang.
Eesti valitsus loodab, et Euroopa kriisile on olemas ühene ja suhteliselt kiire lahendus. Arvestades, et see kriis on kestnud juba neli aastat ja väga olulisi muutusi eurotsooni ülesehituses ei ole toimunud – ja üha selgem on see, et kriisi põhjused lasuvad just eurotsooni põhimõtetes –, on raske olla optimist.
Võime siin ääremaal manada Euroopa allakäiku, kuid meie selle kümnendi kasv sõltub suuresti sellest, kui hästi Skandinaavia ja Saksamaa kriisiga toime tulevad ning kui lahked on nendesamade riikide maksumaksjad meile eurotoetuste jagamisel.
Seetõttu on äärmiselt kaheldava väärtusega rahandusministeeriumi soov ja püüe viia riigi eelarve 2014. aastal ülejääki ning hakata reserve taastama.
Nõrga majanduskasvu tingimustes on selline samm võrdlemisi lühinägelik, sest riigi eelarve ülejääk oleks antud olukorras peegelpilt erasektori puudujäägist ehk nõrgemast sisetarbimisest.
Tunduvalt mõistlikum oleks riigi reservide taastamine lükata edasi, kuni Euroopas majandus stabiliseerub. See peaks võimaldama investeeringute kasvu valdkondades, kus muidu kasvu ei oleks võimalik tuua või kui siis ainult kõike muutes ehk valides valitsusse kedagi teist ja teise poliitika.
