Digiajastu Leonardo da Vincid
Lapsesõbralik maanteepostLõuna-Eesti lumise küngastiku taga, Parksepa alevikus sumiseb elu nagu Leiutajateküla Lotte kodukandis .
“Hiljuti lastega teatris Lotte etendust vaatamas käies saime küll kõvasti naerda – kõik on samamoodi!” muigab klassiõpetaja Ülle Noppel. Tema on “peaarhitekt” selles, miks Parksepa keskkool aasta lõpus Eesti parimaks leiutajate kooliks kuulutati.
Külakesele, mis kunagi kandis rajooni põllumajandustehnika keskuse kõlavat tiitlit, kus aga elu uue ajaga pisut uniseks kippunud, mõjus uudis konkursivõidust nagu korralik sõõm nuuskpiiritust – täielik restart!
Järsku vadistasid kõik, kuidas parkseplased tegid kuuesaja idee seas, kõrvuti pealinna eliitkoolide ja kunstistuudiotega, puhta töö: krahmasid auhinnalaualt kohti esikolmikus ja eriauhindu ning – mis kõige uhkem – tulid Tallinna teletorni tipus peetud tseremoonialt peavõidu ehk 2600eurose tšekiga.
Üks võidumehi, esimese klassi õpilane Kauri Evestus tundub oma ea kohta silmatorkavalt mõtlik. Laua ääres istudes, käsipõsakil ja kulm pisut kipras, selgitab ta, et “Sebraposti” idee tekkis tal televiisorist nähtud liiklusõnnetusest.
“Olen kuulnud, et paljud inimesed jäävad ülekäigurajal auto alla,” alustab ta emotsioonideta – ja nagu staažikas liiklusspetsialist, pakub kohe välja ka lahenduse. Abi oleks sellest, kui paigaldada tee äärde täiskasvanud inimese pikkused postid. Ja mitte niisama postid, vaid sellised, mis on varustatud liikumisanduriga! Niipea kui keegi kollase-oranžikirju teetähise vaatevälja astub, reageerib andur liikumisele ning post hakkab plinkima. See on teadmiseks autojuhtidele: stopp, jalakäija ületab teed!
Pisikest kasvu Kauri mure seisnes selles, et teda pimedas ei märgata. Ja kui õpetaja Noppel tema vilkuvast postist kuulis, ütles nelja-aastane konkursikogemus, et varsti saab tähistada!
Kauri ise räägib vähe, seda põnevam on teda jälgida. Enamik ajast, mis me kooli hubases raamatukogus juttu puhume, vaatavad tema helepruunid silmad aknast välja. Nagu oleks tal parasjagu mõni probleemilahendus käsil.
“Kauri,” püüan teda tasakesi kõnetada, “olid sa varem ka midagi leiutanud?”
Raputab pead.
“Esimese korra kohta tuli ju päris hästi välja.”
Kehitab õlgu. Tema pilk – ühtaegu puuriv ja eemalolev – uitab aga ikka veel lumisel õuel.
“Mis sõbrad sinu võidust arvavad? On natuke kadedad ka?”
Vastust ei tule.
Õpetaja Noppel sekkub rõõmsalt: “On-on muidugi!” Leiutamispisikuga on nüüd nakatunud terve koolipere – algklassidest abiturientideni. Juba on esimesed ideekavandid järgmise aasta konkursiks õpetaja laualegi jõudnud.
Kui lõpuks küsin, mis ta oma auhinnarahaga peale hakkab, löövad poisi pruunid silmad särama ning suule ilmub kaval muie.
Õpetaja Noppel: “Kuussada eurot on suur raha, Kauri ema ütles, et tema ei teenigi nii palju. Alguses otsustati, et soetavad tahvelarvuti. Aga siis mõeldi pereringis hoolega järele, mida Kauri ja teised lapsed tegelikult on tahtnud. Äkki sa, Kauri, ütled ise, mida – või õigemini keda – sa soovisid?”
Kauri hingab rahulolevalt sisse.
“Hobust!”
Õpetaja Noppeli sõnul peitub hea leiutise retsept suures mures. Lapsel on probleem ja sel hetkel, kui ta seda endale selliselt teadvustab, hakkab oma mätta otsast lahendust otsima. Mõtleb, räägib sõprade ja vanematega, mõtleb veel natuke ja lõpuks paneb lahenduskäigu paberile.
Tartu Tamme gümnaasiumis õppiv Johanna Adojaan meenutab heatujuliselt, et osalemine leiutajate konkursil kerkis päevakorda noorema venna varjus. Ometi juhtus nii, et vennaraas, kes oma “Kassipadja” ideed (nurruv pehme peaalune allergikutele) suvi läbi pühendunult timmis, auhinda ei saanudki, ja võidu noppis hoopis ehku peale osalenud vanem õde. See tuli peres kõigile paraja üllatusena, kõige rohkem aga Johannale endale.
Tema “Kodubuss” sündis pigem juhuslikult, väljapääsuks igapäevasest tüütust olukorrast. Nimelt – iga kord, kui vend juhtub kooli või sõbra juurde kauemaks jääma (ja seda juhtub sageli), helistab ta kodustele iga viie minuti tagant ühe ja sama jutuga – ütle bussiaegu! Ja järgmine? Ongi viimane? – Tüütu! Ükskord tekkis Johannal mõte, kuidas neid kõnesid vältida. Tuleks luua nutitelefonil töötav aplikatsioon, mis positsioneerib venna asukoha, leiab GPSi kaudu lähima bussipeatuse ning teatab talle internetipõhiste sõidugraafikute järgi bussi väljumisaja.
Konkursi korraldajad sattusid praktilist laadi lahendusest pehmelt öeldes vaimustusse. Eesti Teadusagentuur otsib nüüd võimalusi, kuidas Johanna ideed tiražeerida.
“See oleks võimas!” kirjeldab tüdruk ise šanssi, et tema välkmõttest saaks tuhandetele inimestele igapäevane abiline. Tema sõnul kinnitab see mõtet, et leiutada võib tõepoolest igaüks.
Kell kuus õhtul pole koolipäev veel sugugi läbi. Tallinna muusikakeskkooli seitsmendik Karl Erik Laas istub erialatunnis ja mängib kodus ettevalmistatud pala. Kuni kogenud tšelloõpetaja Mart Laas (nad pole sugulased) teda peatab: “Kas sa ise arvad, et see oli täiuslik? No ei olnud!”
Nagu iluuisutamiskoondise olümpiaeelsel treeningul, kus iga piruetti lihvitakse sentimeetri täpsusega, käsib ta õpilasel üha “uuesti võtta”. Range, arvaksid paljud. Kuid Karl Erik võtab uuesti otsast peale nii, et ükski närv ei liigu, viisteist korda jutti! Muusikas kehtib sama printsiip nagu spordis: ka loomult andekad peavad ropult vaeva nägema, muidu lähevad “töömehed” neist mööda.
Karl Eriku leiutajakarjäär algas sõna otseses mõttes kontserdisaalidest. Need oli esialgu pisikesed pappkarpidest, hiljem puidust ja LED-lampidega valgustatud lavamaketid, mille kallal ta koolivaheaegadel Tartus AHHAA teaduskeskuses askeldas. Kokku valmis miniatuurseid estraade kümmekond. Nii sai noor teatrisõber muusikat ja dekoratsioone omavahel kombineerides olla lavastuste kunstiline juht.
Biolaguneva lehevõrgu idee, mille Karl Erik sügisel konkursile esitas ja mis aastalõpus oma vanuserühmas võidu teenis, tekkis juhuslikul ajurünnakul. Et kuidas saada puudelt langevad lehed – majaomanike ja pargihooldajate igasügisene probleem – riisumata ühte hunnikusse?
Tuleb laotada puu alla piisava tihedusega võrk, mõtles Karl Erik. Kui lehed maha (loe: võrgule) langenud, tõmbad võrguotsad kokku ja viskad kogu täiega kompostihunnikusse. Tavalise prügikotiga võrreldes on kõdunev riie või kile loomulikult mõnevõrra kallim, kuid ökoloogiline jalajälg see-eest tubli paar numbrit tillem.
“Näete, meie klassi väärtuste puu,” tutvustab Luunja keskkooli kolmanda klassi õpilane Kaarel Kiiver tahvli ees keset talve õitsvat kirssi. Selle okstele riputasid õpilased valged lipukesed väärtustega, mida keegi elus oluliseks peab. Mõni kirjutas “perekond”, mõni jällegi “sõbrad”. Kaarel pani kirja oma lemmiktegevused – maiustamine ja kalapüük.
Kaarli isale kalastamine ei istu. Õnneks võtab hea sõber Gert kaheteistkümnendast klassist ta aeg-ajalt Emajõele kaasa.
Sügisel tõmbas Kaarel välja oma esimese haugi. Debüüdi kohta üsna pirakas, silmaga hinnates umbes nelisada grammi!
Kui loodusõpetuse tunnis tuli kaladest juttu, pidi klassijuhataja Kairi Sirendi möönma, et kutt tagant teisest pingist teab juba kõike. Mõnedest kaladest, mida Kaarel nimetas (näiteks kaug-ida unimudil), kuulis õpetaja tunnis esimest korda.
Noorusele vaatamata saavutab Kaarel inimestega kiirelt kontakti. Õpetaja Sirendi kiidab tema viisakust (“Tüdrukuid on kolm korda rohkem, aga uksest siseneb ta alati nende järel!”) ja kiiret taipu (“lisaülesanded tuleb valmis panna, muidu kipub Kaimari ja Rihoga jutustama”).
Perekond Kiivritest rääkides ei saa mööda spordist. Isa fännab kossu, Kaarel vutti. Jalgpallitrennis on ta käinud neli aastat, nüüd käib ujumas ka. Viimasel ajal jookseb vormikõver üles – hiljuti lõi trennis rohkem väravaid kui kahe viimase kuu jooksul kokku.
Suvise jalgpalli EMi ajal tellis Kaarel juuksurilt trendika soengu – sellise nagu Cristiano Ronaldol.
Olümpiamängude kettaheite finaal oli talle valus kogemus. Kakskümmend neli sentimeetrit, mis Kanterit kuldmedalist lahutama jäid, on hariliku mehe jaoks üksainus tibusamm!
Kettakaare maandumispaiga üle otsustab teatavasti kohtunik. Kaarlil jäi südamele kripeldama küsimus, kas ei võinud ehk eestlase tulemust määrata inimlik eksitus, või isegi kohtuniku pahatahtlikkus. Igal juhul paistaksid heitealad märksa läbipaistvamad, kui tulemusi mõõdetaks digitaalselt. Nii nagu seda tehakse jooksualadel. Niipea kui ketas maad puudutab, mõõdavad andurid automaatselt ketta kauguse heiteringist. Üleastumise puhul hakkab ketas õhus helendama.
Mullu leiutas Kaarel nööri, mille külge musti sokke riputades püsivad kõik paarikaupa koos ega lähe pesumasinas kaotsi.
Üle-eelmisel aastal mõtles välja kastmepudeli, mille kummaski otsas on kork – ühest tuleb ketšup, teisest sinep.
Sügisest kooli vahetanud kaheksanda klassi õpilane Mark Jõgar hindab Viimsi keskkooli liberaalset õhkkonda kõrgelt. Klassi priimus ta pole, rohkem spordipoiss (mängib jalgpalli, peagi läheb käsipallitrenni). Lemmikained on matemaatika ja kehaline kasvatus.
Vahetundides, nagu teismelistele ikka, meeldib talle poes käia. Lähima kaupluseni on koolist mõnisada meetrit. Kõik õpetajad hilinejaid ei salli ja seetõttu kaasneb iga poeskäiguga teatav risk. Kui järjekorda pole, käib kümmekonna minutiga ära. Vahel tuleb aga kiirustada ja joosta otsejoones üle lumise tühermaa. Et kiire poetrett võiks kellelegi meist ühel päeval maksta elu, kõlab utoopiana. Kuid vahest siiski mitte?
Leiutada leiutamise mõnu pärast Mark ei oska, selleks peab olema ikka käegakatsutav probleem. Hiljaaegu andis säärase tõuke “Pealtnägija” saatelõik ohjeldamatust vargustelainest, sihtmärgiks kanalisatsioonikaevude metallkaaned. Ainüksi paari viimase aasta jooksul on selle tagajärjel kaevusurma surnud mitme pere jagu inimesi. Mida teha? Metallivargustele ju piiri ei pane, sest sajaprotsendilist kaitset ei paku mis tahes lukk. Selle asemel nuputas Mark välja topeltkindla süsteemi: niipea kui eemaldada kaevult kaas, hüppab välja silmatorkav erksavärviline lipuke. Ja isegi kui seda mitte märgata ning kukkuda otse auku, peab ohvri kinni vastupidav kaevuvõrk.
