Päeval ja öösel, liivatormis ja udus, mägedes ja kõrbes – Eesti piloodid, kellele sõjas loodetakse

Kaptenid Rene Kallis ja Martin Noorsalu on esimesed eestlastest Black Hawki kopteripiloodid. Nad lõpetasid detsembris oma kolmekuise missiooni Afganistanis. Teiste sõdurite jaoks on evakuatsiooniga tegelevad mehed kangelased.

Kui ma ootasin septembrikuus Afganistanis Kabulis koos Eesti kaitseministeeriumi ja kaitseväe delegatsiooniga kojusõitu, küsisin toona Eesti kontingenti juhtinud kolonelilt Margus Koplimäelt, kas ta võiks mulle rääkida midagi kopteripilootide kohta, kes just sel ajal oma teenistust alustasid. Kuigi rahvusvahelise lepinguga USA Marylandi rahvuskaardi koosseisus teenivad piloodid kapten Martin Noorsalu ja kapten Rene Kallis polnud otseselt tema alluvuses, ei olnud Koplimägi kiitusega kitsi.

Ta rääkis pikalt, kuidas just meditsiinilise evakuatsiooni (kaitseväelastele lühidalt Medevac) piloodid ja meeskonnad on just need kõige kõvemad mehed, kes Afganistanis teenivad. „Nad lendavad päeval ja öösel, liivatormis ja udus, maanduvad ka siis, kui maapinnal on käimas kontakt (võitlus – toim),” loetles Koplimägi. „Põhimõtteliselt on Medevaci-piloodid just need, kelle peale mina loodan siis, kui minu üksusega midagi juhtub.”

Detsembrikuus sai Eesti esimeste Black Hawki tüüpi kopteripilootide Noorsalu ja Kallise missioon läbi. Nüüd, pärast kolmenädalast puhkust suunduvad nad tagasi USA idakaldale Marylandi, et kuni 2014. aasta suveni teenida selles osariigis staabiohvitseride ja kopteripilootidena. Enne lahkumist oli meil võimalus Noorsaluga tema kogemusest kohapeal rääkida.

Afganistanis käib ikkagi sõda ja sõjas saavad inimesed vigastada ja isegi surma – sõda on selline. Teenides piloodina Camp Dwyeris Helmandi provintsis, oli Noorsalu ülesanne olla valmis 15 minutit pärast häiresignaali kopteriga õhku tõusma ja tuua kõige kiiremal viisil ära haavata saanud inimene. Sõja praeguses faasis ei olnud neid kõige enam haavatuid sõdurite hulgas, vaid just kohaliku elanikkonna seas. Noorsalu sõnul olid pooled tema evakueeritutest kohalikud naised ja lapsed, kes olid sattunud Talibani seatud lõksudesse, astunud miinidele ja vajasid kiiresti abi.

„Praegu ei märgista Taliban enam ka afgaanide jaoks oma lõkse ja nii olidki peaaegu pooled väljakutsed kohalike evakueerimiseks,” räägib ta päästetöötajale omase tagasihoidlikkusega. „Enamasti ikkagi IED-d (isetehtud lõhkekehad – toim). Nende peale astumine tähendab jäsemekaotust, vähemasti ühe või kahe. Minul tuli väga tihti ette olukord, kus pidin väiksele lapsele järele minema. See on väga kurb vaatepilt.”

Võibolla umbes veerand väljakutsetest oli seotud koalitsioonivägede sõdurite vigastustega. „Kõik on ju professionaalsed sõdurid, nad oskavad oma ohte ette hinnata ja neil on selleks kaitsevahendid,” selgitab ta. „Kui tegemist on aga kohaliku tsiviilisikuga, siis temal ei ole kuulikindlat vesti, tema ei ole nendest lõksudest teadlik.” Ta räägib ühest emast ja tütrest, kes olid sattunud lõksu ja kuidas mõlemad jalad kaotanud ema kopteris suri, kuid tütar jäi õnneks ellu. Ta räägib sellest, et kuigi kohalike jaoks on oma haiglad, kuhu neid viiakse (näiteks 30 minuti kaugusel Lashkar Gah’s), siis meedikud otsustavad aeg-ajalt tõsisemate juhtumite puhul viia vigastatu ikkagi kõige lähemasse sõjaväehaiglasse (kolme minuti kaugusel).

Noorsalu sõnul teavad nii piloodid kui ka meedikud ja teised evakuatsioonimeeskonna liikmed täpselt, et kui mõni väljakutse tuleb, on iga minut tähtis. „Enamasti oli meie reaktsiooniaeg neli kuni kuus minutit häire saamisest, kui me juba lendu saime tõusta,” kirjeldab ta. „Sa tead ju ise ka, et igast minutist sõltub kellegi elu. Annad endast parima. Ma võiks ju rahulikult ka kopterini jalutada, teha seal mingi suitsu ja oodata oma 15 minutit täis, aga see ei ole ju eesmärk.” Eesmärgiks võib pidada sellist põhimõtet, mida nimetatakse kuldseks tunniks: et vigastatu jõuaks õnnetusest operatsioonilauale tunni aja jooksul.

Igale väljakutsele lendab välja korraga kaks kopterit, lahingupaar – kui ühega midagi juhtub, siis teine saab välja aidata. Kui maapinnal käib parasjagu võitlus vaenlasega, siis saab teise kopteri meeskond esimest toetada. Nii et see neli kuni kuus minutit käis mõlema kopteri lahkumisaja kohta.

Noorsalu ja Kallise tavalised päevad möödusid siiski rahulikumalt kui nende eelmise vahetuse omad, kes suvisel perioodil seda piirkonda haldasid. Nemad olid saabunud n-ö kõrghooajal ja rääkisid uutele, kui raske see ikkagi on, kui sul viiskümmend jalutut on käe alt läbi käinud. Eks pilootide jaoks kehtib samasugune loogika, mis päästeametnike jaoks üldiselt – mida igavam sul on, seda parem on situatsioon maastikul, seda vähem inimesi on viga saanud.

Sügisel lahingud raugevad

Nii möödusidki Noorsalu ja Kallise 24-tunnised vahetused mõnikord üsna vaikselt, kuid olid pidevalt ärevust täis. Kas lähed sööma või tualettruumi, püüad magada või ükskõik mida muud teha, ikka pead olema valmis häire peale kõik asjad pooleli jätma ja kopterini jooksma. Nii nagu kolonel Koplimägi oli öelnud – öösel ja päeval, liivatormis või udus, mägedes ja kõrbes.

Noorsalu ja Kallis on mõlemad lõpetanud Eesti lennuakadeemia ja tulid kaitseväkke põhimõtteliselt tsiviilpilootidena. 2009. aasta lõpus kandideerisid nad koostööprogrammi, mis oli Euroopa kaitseagentuuriga kokku pandud Medevaci-pilootide puuduse leevendamiseks. Algul oli plaan selline, et neli väljavalitud lennuväelast jõuavad ühel hetkel Briti õhuväe ridadesse kopteripilootideks, kuid vahepealsed püksirihmapingutused Ühendkuningriigis kahandasid nende koolitusvõime neljalt mehelt kahele. Appi tuli Marylandi rahvuskaart, kes lepingupartneri koha üle võttis.

Saksamaal kõigepealt turbiinmootoritega kopterite baasväljaõppe, instrumentaallennu koolituse ja öövaatlusseadmetega lendamise koolituse läbinud mehed alustasid USA-s oma teenistust poolteist aastat tagasi, 2011. aasta juulikuus.

Kõiki neid koolitusi, mis Noorsalu ja Kallis läbisid, on siin ilmselt otstarbetu üles lugeda. Juba Afganistani jõudes pidid nad koos kogu oma kompaniiga läbima veel umbes kolme nädala võrra treeningut, enne kui missioon lõplikult pihta hakkas. Noorsalu ei oska küll öelda, et neid Eesti tausta tõttu kuidagi eriliselt koheldud oleks. „Ei mingit hinnaalandust,” raputab ta pead.

Marylandi rahvuskaardi all tegutsevat kompaniid võrdleb Noorsalu meie kaitseliiduga. Seal kutsutakse tsiviiltöölt aastaks teenistusse mitmesuguseid eksperte – kes tuleb kiirabist, kes haiglast, kes tuletõrjest, lennundusest jne. „Kiirabibrigaad näeb ju ka iga päev selliseid juhtumeid,” viitab ta meeskonna psühholoogilisele ettevalmistusele. „Kui keegi arvab, et läheb elusid päästma, ja siis näeb, et inimesed lihtsalt kustuvad ära, siis on ta juba psühholoogiliselt ennast valesti ette valmistanud.”

Tema hinnangul on Medevaci eesmärk ikkagi elu pikendada, sest ka jalutu inimene võib olla täisväärtuslik. See ongi põhjus, miks nad niimoodi pingutavad ja kiirustavad. „Meie teeme täpselt seda, et ei jää kusagile jokutama. Jookseme kopterini üle munakivide kottpimedas, paneme kobamisi selle kopteri käima, stardime võimalikult lühemat teed pidi, võtame masinast maksimumi – laseme pöörded punase piiri peale, et jõuda õigesse kohta ja tuua ära see vigastatu.”

Iga minut on tähtis

Ja see kõige keerulisem hetk, mida Noorsalu oma teenistusest mäletab? „Kuna me lendame ka öösel, siis on meil öövaatlusseadmed – binoklid silme ees, mis valgust võimendavad, kuid vaateväli on piiratud. Kui on selline öö, kus kuud ei ole üleval, siis pole ka valgust, mida võimendada. Kõrb, liiv ja mäed on kõik ühte värvi ka, nad pole eriti kontrastsed. See oli osalt vaid instrumentidele toetuv lendamine – midagi on näha, aga ikka ei ole ka. Seal oli üks baas mägede vahel sügavas augus. Kui minna pimedas sügavasse auku, siis ei näe mingit valgust. Ja ma tean, et kui esimese korraga pihta ei saa, siis ma lähen uuele ringile, mis tähendab umbes kolm kuni viis minutit rohkem ajakulu. Aga all on kaks meest, kes on astunud miini peale, mõlemal on jalad läinud ja nende jaoks maksab iga minut, et saada nad operatsioonilauale. Sain esimese korraga hakkama,” meenutab Noorsalu, Täpselt nii nagu kolonel Margus Koplimägi oma ootused oli sõnastanud.

Et Eestil oleks võime kiiresti päästa

kapten Martin Noorsalu
õhuväe piloot

Loodan, et kunagi on ka Eesti kaitseväel meditsiinilise evakuatsiooni kopterivõime, kuna see on lahingutandril elutähtis osa. Keegi ei taha jätta oma võitlejaid maastikule ja nende äratoomist saatuse hooleks. Küsimus on selles, kui palju me sellesse investeerime – kas panna sinna suurem kopikas, et ta ära tuua ja tema elu pikendada? Ka puudega inimene võib olla riigile kasulik ja mitte ainult koorem. Lisaks lähedased, kelle jaoks on ta oluline.

Või siis nendime fakti, et meil pole seda raha sisse panna ega lähe talle õhust järele – toome ta mööda maad. Selleks kulub ei tea kui pikk aeg ja ei ole kindel, kas ta kuldse tunni jooksul jõuab abini. See on Eesti puhul üks suur probleem, et ei ole kopterivõimekust 24/7, et inimesi ükskõik kust ära tuua.

See on suurem teema lahendamiseks kõrgematele tasemetele. Kui seal võetakse vastu otsus, et see on praegu aktsepteeritav risk, siis ma lepin sellega. Aga niikaua kui ma töötan ja teenin, on minu eesmärk, et ühel päeval oleks meil selline süsteem. See vajab teadmisi, mida meil enne ei olnud, aga nüüd on. Kui ülaltpoolt tuleb otsus, et nüüd on meil seda võimekust vaja, siis keegi peab hakkama seda üles ehitama.