Aasta refräänimeistrid. Põhja-Tallinn

Üleöö kuulsaks saanud punt Põhja-Tallinn paneb rahva kaasa laulma ja põlvi nõksutama.

Lipsud kenasti ees. Triiksärkidel vanaemalikke tundeid tekitavalt murdmiskohtade voldid sees ja südames rõõm ja tänu, teatas ansambel Põhja-Tallinn Raadio 2 Aastahiti peolavalt, et nad on toonud räppmuusika rahvale lähemale.

Õnnitlen noort ansamblit fenomenaalse edu puhul: riigi kõige tsiteeritumas muusikaküsitluses hõivasid nad esimese ja teise koha ning kolmikvõidu suutis ära rikkuda vaid mullu Eurovisionile mobiliseeritu (Leplandi “Kuula”). Tervitan ka asjade käigu sündmuslikkust – on ääretult meeldiv, et mänguplatsil on elevust tekitanud just uustulnukas, kes aasta tagasi oli kollektiivse teadvuse jaoks olematu. Kuid jään kahtlema, kas just räpp on Põhja-Tallinna võluvägi.

Trupi kestva puhanguna kasvava armastatuse kõrval on tundlikuma muusikamaitsega inimesed hakanud Põhja-Tallinnast välja kolima või üritavad vähemasti linnaosa silti tänava peal oma majast kaugemale istutada.

Hea küll, see nüüd oli minu fantaasia, muhe huumor, kuid bänd tunnistas R2 eetris sel esmaspäeval ka ise, et mida populaarsemaks nad on saanud, seda tigedamaks lähevad neile sihitud kommentaarid. “Meid nimetatakse süldibändiks. Eesti räpi Meie Meheks.” Aabrahami pole vist keegi täind restoranilaulikuks pidada? Kusjuures Põhja-Tallinna debüütplaadi “Per aspera ad astra” lüürikast leiab tähemärkide kaupa leksikat, mille asemel lastevanemad eelistaksid kuulda ****-e.

Nende räpi minek, rütm ja kõla ehk flow on kohmakas, see ei kehtesta ennast, ei mõju autoritaarsena või siis leebe funk-gruuvi loomupärase osana. Esiplaanil õõtsuva räpparikolmiku – Wild Disease (see kõige suurem, bändi liider), Kenny ja Fate – riimide iseloomus on sümmeetrilist elastsust ja suund on õige, kuid muusikaringkondade argoos nimetatakse sellist taset koolipoisi-räpiks. Mis on muidugi samm kõrgemal nohikuräpist ja kõik saab minna vaid paremaks.

Etemaks võiks minna ka bändi – kes näeb laval välja nagu õndsa eneseususekti loodud tasku- ja autoraadiovaraste rehabilitatsioonikeskuse toetusgrupp – riimide sisu. Read “Asjad võtavad aega alati enne kui nad realiseeruvad / meil on aega tegelt nagu vanasti lihtsalt elu on keerukam” ei ole sellest mastist, et luulekooperatiivid neid avasüli vastu võtaks. Nagu fantaasiaküllaseid suurkujusid, riimipildureid Chalice, TommyBoy, G-Enka, Põhjamaade Hirm, Beebilõust.

Kus on siis PT maagia? Neil on taga mõnus bänd, kes võib udjada bossat, sambat, diskot, peorokki, nutikalt ja üldrahvalikult kordaminevas koloriidis. Miskipärast pean nende trumbiks ka seda, et neid nii palju on: elujaatava hoiakuga kambavaim, pidev äkšõn, võrratu energia pendeldamine.

Aga nende kõige suurem jõud… Kõik põhjatallinlaste esiliini lugude tipphetked – totaalse positiivse laenguga refräänid. Küll elu-on-nagu-on-ja-seda-tuleb-võtta-nagu-on-filosoofiast kantud, aga niivõrd kaasahaaravad, kaasa laulma tõmbavad, hõlpsasti meeldejäävatel viisidel, stuudios kiht-kihilt kokku timmitud kui forsseeritud rõõmu jämedad judinad. Ja lillena selle tipus särasilmne lauljatar Maia Vahtramäe. Põhja-Tallinna meloodiakorrusel on ära tabatud, kus asub publiku rinnus auk, mille kaudu õnnemulle sisse pumbata. Põhja-Tallinn rõkkab.

Ning mis puutub seitsmiku kõige kuninglikumasse hitti, siis: lapsed, eluõied, üliarmas mudilaste pundar, sellega on raske eksida. Sillerdav lastekoor laulukarusselli keskkonnast väljavõetult täiskasvanute muusika kontekstis mõjub veel eriti löövalt. Seda on kogenud Pink Floyd, on kogenud Jay-Z, selleks ei pea teadma statistikat, et vaid vähesed suudavad vastu panna jõule, mis paneb beebifotodele “meeldib” vajutama.

Kui see Aegviidu lastekoori esitatud aasta refrään juba vaimukõrvas kõlab: kas te mäletate eelmist korda, kui üks lugu laste armsa laulululina toel megahitiks kasvas? Alles aasta tagasi jõudis R2 Aastahiti hääletusel neljandale kohale Getter Jaani looga, mille refräänis mõtiskles tütarlastekoor: “Me kõik jääme vanaks, tead seistes peegli ees”. Aww…

Kui mul õnnestuks olla diskor mõnel suuremal jaanipeol, võidaks ma publiku südameid ja tulevasi kopsakaid honorare, kui mängiks vaheldumisi vaid “Meil on aega veel” ja “Me kõik jääme vanaks” refrääne. Miksiks neid öö läbi üksteise otsa ja tunneks, kuidas Läänemere-äärse kange laulurahva tüvitekst hüpnotiseeriva viisi saatel vaikselt mannapudruks keeb.Kes on Põhja-Tallinn?■Ansamblisse Põhja-Tallinn kuuluvad Wild Disease (räpp, laul, produktsioon), Kenny (räpp, produktsioon), Fate (räpp), Eric Kammiste (kitarr, produktsioon), Robert Loigom (trummid), Meelik Samel (bass), Maia Vahtramäe (laul).

■R2 Aastahitt 2012 galal pärjati nad aasta uustulnuka tiitliga, nende hitid “Meil on aega veel”, “Lähen ja tulen” ja “Nii lihtsalt ei saa” hääletati küsitluses vastavalt esimesele, teisele ja neljandale kohale.