Kurvitz: “Ei ole ilu ilma valuta, ei ole ilu ilma ohu ja õuduseta”
“Ei ole ilu ilma valuta, ei ole ilu ilma ohu ja õuduseta,” ütleb kunstnik Raoul Kurvitz, kellega vestlesid tema Kumus avatava suurnäituse eel Kadri Karro ja Hans H. Luik.
Reedel, 18. jaanuaril avab kunstnik Raoul Kurvitz (51) Kumu 5. korrusel oma isikunäituse. Näituse, mis “toob vaatajani Kurvitza tähelepanuväärseimad teosed, millest paljud kuuluvad praeguseks juba Eesti kaasaegse kunsti klassikasse”. Viimati oli Kurvitz oma näitusega Areeni “kaanepoiss” 1999. aastal, mil Kurvitza hiigelväljapanek “Sümfoonia si-bemoll minoor (POSTAPOKALÜPTIKA)” hõlmas Kunstihoonet, Kunstihoone galeriid ja Vabaduse väljakut, kuhu Kurvitz püstitas katedraali. Sama aasta lõpus pälvis kunstnik Kultuurkapitali aastapreemia. Toona Heie Treierile antud intervjuus rääkis Kurvitz oma näitusest nii: “Loomulikult, see on arvete klaarimine möödunud sajandi või aastatuhandega. Minu versioonis näeb see välja kui lõputu rong, nõgeseväli ja postapokalüptiline vaikelu.” Uus aastatuhat käib kolmeteistkümnendat aastat. Kurvitz on kolinud Kumusse. Käes on retrospektiivi aeg.
Aeg:
9. jaanuar 2013
Koht:
Narva maantee 13
Tegelased:
Raoul Kurvitz, elav klassik; Hans H. Luik, Kurvitza klassivend 7. keskkoolist; Kadri Karro, kes õppis Kurvitza krestomaatiliste performance’ite toimumise ajal algkoolis.
Hans H. Luik (H. H. L.): Sinu 2008. aastal ilmunud raamat “Attitude” tegeleb paljuski Ameerikaga, sellega, kust tuli cool. Meie cool’i-tunnetus siin okastraadi taga oli hoopis teine. Kuidas sa selle peale tulid, et hakata otsima popkultuuri lätteid siin põhjamaa provintsis?
Raoul Kurvitz (R. K.): Eks ma olen põhimõtteliselt terve elu seda teinud, alates sellest, kui koolipõlves sai bändi tehtud, hiljem tuli Rühm T ja kõik muu. Ma olen ise poppi läbi elanud juba 15. eluaastast peale. Aga mõte hakata tõsisemalt lätteid otsima ja ajalooliselt seda asja kruvima sai põhitõuke sellest, et millalgi 1990ndatel hakkas mulle tunduma, et seda mööda, kui uued noored peale kasvasid, seda jõhkram oli see attitude, et minevikku pole olemas, ajalugu algab meist, keegi ei mäletanud ega tahtnudki teada ja mäletada, mis varem on tehtud.
H. H. L.: See oli justkui valgustuslik, mis sa ette võtsid?
R. K.: Mulle ei meeldinud see suhtumine. Enamik mu sõpru olid tõesti minust nooremad, juba minust järgmine põlvkond. Ja kui ka mu parimad sõbrad ütlesid, et mis kuradi progerokist sa räägid. Mis asi see Led Zeppelin on? Mulle läks see nii südamesse, et jumal hoia!
H. H. L.: Led Zeppelin on sul selline epitsenter, selles raamatus ja üldse?
R. K.: Sul ka, Hans.
H. H. L.: Tahtsin sind just õnnitleda – täna on Jimmy Page’i 69. sünnipäev!
R. K.: Uhkusega ütlen, et üleeile õppisin “Kashmiri” kitarril mängima!
Kadri Karro (K. K.): Hans küsis enne valgustuslikkuse kohta. Tegelikult on sinu homme avatav Kumu näitus osale publikust, ka mulle, tõeline järeleaitamistund.
R. K.: Eks see oligi põhipõhjus seda näitust teha. Kumu ettepanek tulenes just pedagoogilisest aspektist. Meie Hansuga teame neid asju, oleme näinud ja läbi elanud, aga noored kasvavad peale ja nad ei saagi teada. Neile tuleb näidata.
K. K.: Kas see suur, tervet korrust hõlmav mastaapne näitus on mingis mõttes leppimine Kumuga, kelle püsiekspositsiooni sa Kumu avamisel 2006. aastal väga karmilt kritiseerisid?
R. K.: Et mind ei võetud püsiekspositsiooni, jah. Asi oli selles, et siis oli mul tõesti väga halb periood elus ja ma sõna otseses mõttes valmistusin surema. Toona mõtlesin, et enda arvates olen siiski elus mingi märgi maha jätnud ja võib ära surra küll. Ja siis äkki ei pane Kumu mu tööd oma püsiekspositsiooni välja! Ühesõnaga, jäi suremata. Ütleme niimoodi (naerab südamest)!
Tegelikult oli see päris õudne ja ootamatu tunne, et kui oled juba päris küpses eas, 45aastane, ja siis äkki avastad, et enda meelest oled üht-teist teinud, aga see ei loe. Kurat, see oli karm.
H. H. L.: Kunstnikul on stuudio, siis on tal oma näitused, nii palju kui talle näituseplatse antakse, aga tal on ka pidev võrgupresents. Sina oled võrgus kahtepidi – üks on su kunstnikumina, aga sinu teine mina on väga cool laulja, kogu aeg mikrofon peos. Nii palju kui mina mäletan, jäid sina poiste sellele poolele, kes nii, nagu lauluõpetaja oleks tahtnud, viisi ei pidanud, ja ometi andsid sa plaadi välja.
R. K.: Ma olin vist ainuke õpilane meie klassis, keda ei võetud 1. klassis laulukoori. No inimene lihtsalt ei pea viisi! Ja ega ma tõenäoliselt ikka ei pidanud ka. Teatud puue, võiks lausa öelda. Terve elu on olnud mu unistus, et äkki... Aga see oli päris karm, kui 50. eluaastate künnisel äkki avastad, et kuidagi ikka tuleb välja, läbi mingi ime. Minu jaoks on see täiesti ime, mis juhtus.
H. H. L.: Ma käin kunstinäitusi läbi nii palju, kui saan, ja viimati mõtlesin kurvalt selle peale, et kujutav kunst, nii nagu sina hakkasid seda viljelema ja ülikooliski õppisid arhitektuuri kõrvalt, ei suhtle enam rahvaga, nii nagu see varem oli. Kõik kujutavad midagi, igaüks teeb oma taluõues natuke landart’i ja filmib ja paneb pilte üles. Käisin Jüri Ojaveri näitusel ja seal oli Kunstihoone daamide sõnul käinud 700 inimest, Jaak Soansi näitusel olin ühel pühapäeval kahekesi koos ühe välismaalasega.
R. K.: Jaak Soans on ju selline vanema põlve kunstnik, täiesti figuratiivne, ja traditsiooniline kunstipublik võiks just tulla seda vaatama. Seda on mul küll üllatav kuulda, et tema näitust ei külastata, rääkimata radikaalsete noorte omadest. See markeerib minu meelest eelkõige seda, kuidas üleüldse kunsti kui niisuguse positsioon on ühiskonnas täiesti katastrofaalselt marginaliseerunud.
H. H. L.: Sellel on teine pool ka, et igast mehest saab omaette foto- või videokunstnik. See on läinud rahva hulka.
R. K.: Joseph Beuys kuulutas, et igaüks on kunstnik. Ja see oligi avangardse kunsti põhikreedo. Nüüd on meil siin viljad – peaaegu igaüks arvab, et mis ma ikka lähen sinna kunstinäitusele, rääkimata ostmisest. Ma teen ise. Mulle ei meeldi see tendents. Mina olen alati öelnud, et igaüks ei ole kunstnik.
H. H. L.: Kui sinu kunstist rääkida, siis sul oli niisugune ilus figuratiivne periood, mille üks vili on ka minul, ilus pikk maal. Ma küll ei tea, kes see amatsoon on, keda sa seal kujutad, aga igatahes on see tihti nagu näkisabaga väga voolujooneline tüdruk erinevates lillades, kollastes ja sinistes toonides. Ja sellele ilusale figuratiivsele perioodile vastandusid õige varsti sinu performance’id, kus sa lõhestad kala sisemuse, mökerdad seda liga, ronid hõbedases kostüümis koos Ene-Liis Semperiga ise mingi liga sees. Kas on õige niimoodi üldistada, et sinu maalid olid toona selline maailm, kuhu sa tahaksid põgeneda, ja performance’id see maailm, mille eest sa tahtsid ära põgeneda?
R. K.: Eks ma algusest peale olen püüdnud publikule rohkem või vähem jõuliselt mõista anda, et kõik see kokku on ilu. See ongi see, kuidas mina ilu tajun. Publik võib-olla ütleb, et need maalid on ilusad, aga etendused koledad. See ongi see, mida ma kogu aeg olen tahtnud teatada, et vaadake, see kõik ongi ilu. Ja Einstürzende Neubauten, kelle muusikat ma palju kasutasin, on välja andnud raamatu pealkirjaga “No Beauty Without Danger”. Me oleme sama põlvkonna inimesed, samavanused, samade tõekspidamistega. See on võti – no beauty without danger. Ei ole ilu ilma valuta, ei ole ilu ilma ohu ja õuduseta. Ilu on õudne!
K. K.: Ilu ja õudusega tuleb kohe meelde sinu klaaspalee, mis ka Kumus näitamisele tuleb. 2000. aastal oli galeriis Vaal võimalik veel sinna sisse minna, aga Kumus seda varianti vist pole?
R. K.: See on muuseum, seal peab garanteerima, et keegi viga ei saa. Aga see on tõesti päris ohtlik ja õudne asi. Seal on ilu ja õudust ikkagi täiesti manifesteeritud. Sellel Vaala avamisel – mina olin juba ära sõitnud ja mulle pärast räägiti, kuidas Peeter Maria Laurits ennast koos oma abikaasaga seal lõikavteravate klaasisiilude vahel alasti võttis. Mul tõusevad värinad sellele mõeldes!
H. H. L.: Vaala näitusega jätsid 40aastaselt Eestiga hüvasti ja sõitsid New Yorki. Sa oled ka palju Saksamaal olnud. Kuivõrd sa tunned ennast maailmamehena?
R. K.: Eks ma olen kogu aeg tundnud, et kunsti ei tehta ainult ümbritsevatele. Muidugi olen ma eesti kunstnik ja põhipublik on siin, aga kunsti tuleb alati teha maailmale. See on kunsti võlu, et erinevalt kirjasõnast, mida tuleb tõlkida, on kunstil see eripära, et tal on võimalus olla rahvusvaheline. Ja nii ma olen alati seda võtnud.
K. K.: Sa ise teed kunsti maailmale, aga samas su nõgesed (installatsioon “Sekundaarsed kultuurid. Ida-Euroopa tasandike noorus ning keskiga”) näitasid väga hästi seda, mida sa arvad sellest, kuidas maailm sind kui kunstnikku vastu võtab.
R. K.: Kurb on jah tõdeda, et mina teen küll kunsti maailmale…
K. K.: …aga kunstimaailmas oled sekundaarse kultuuri esindaja?
R. K.: See on kurb, et nii on.
H. H. L.: Kadri Kõusaar ütles mulle eile, et ta kirjutab oma järgmise raamatu inglise keeles, et mitte olla suurtes linnades viie protsendi tõlkekirjanduse kastis. Sa oled valmis startima, kui rahvusvahelist huvi tuntakse?
R. K.: Ikka, ma olen alati iga kell valmis startima kui mingi rahvusvaheline action on. Ja eks ma olen nüüd viimasel ajal ka ringi liikunud, Iisraelis, Portugalis. Vahepeal oli kuidagi eriti masendav seis. See ei puuduta isegi seda, et oled Ida-Euroopast või et oled Kurvitz. See oli konkreetselt vanuse küsimus. Oli üldine tendents, et selleks, et huvi äratada, pidid olema kas verinoor või rahvusvaheline klassik, kelle tööd maksavad miljoneid.
K. K.: Esindasid Eestit 1997 Veneetsia biennaalil ja see, mida sa hiljem rääkisid sellest käigust, suhtumisest meedias, oli väga valulik, ütlesid, et ei saanud biennaali kogemusest aasta aega üle.
R. K.: Mul üldse kipub alati see asi kuidagi jõle valuliseks minema. Ma panen kõik mängu, kohutavalt keskendun. Ja siis ma ootan midagi vastu ka, näiteks aplausi. Aga kui selle asemel tuleb mingi irin, siis ma muidugi elan seda üle. Ja Veneetsia puhul see täpselt nii oli.
H. H. L.: Kas sa ei ole mõelnud, et peaks kuskile tegema midagi põlist?
K. K.: Aga rongide pannoo Balti jaamas?
R. K.: Seal on jah see rongi-asi. Küllalt arglikult hakkab tekkima. See on pikaajalisem protsess. Ajalise püsivuse peale ei saa mitte mingis variandis kindel olla. Muidugi oleks mul sügavalt hea meel, kui mult tellitaks mingi suurem asi. Iseendale on raske pakkuda. Näiteks me pakkusime Stalkeri monumendi välja, aga see on siiamaani teostamata. Ja võib-olla jääbki teostamata. Suured rahad, meie eelarve oleks olnud 7 miljonit eesti krooni. Ma ei ole lootust kaotanud. Teen ka selleks näituseks Kumu õue peale ühe suuremat sorti objekti ja miks ei võiks näiteks see püsivalt kuskil väljakul seista?
K. K.: Rongid on sinu loomingus üsnagi olulisel kohal. Ka selle kõnealuse uue objekti nimi on “More About Trains”.
R. K.: Minu jaoks on rong aja metafoor, just selles industrialistlikus võtmes. Poolehoid industrialistliku esteetika vastu jätkub mul kogu aeg, isegi siis, kui ma tänapäeval selle “Voolu” teemaga tegelen. Paisud, tammid, hammasrattad käivad kõik selle juurde.
Aeg on nii abstraktne mõiste, aga esimene kujund, mis mulle sellega seoses silme ette tuleb, on rong. Sajandid loksuvad täieliku ükskõiksusega mööda. Aeg on ükskõikne. Rong loksub muudkui edasi.
Idee tuli tegelikult “Sajast aastast üksildusest”. Seal oli konkreetne episood, kus terve linnatäis inimesi lasti maha, pandi rongi, sõidutati minema, aga üks nendest jäi juhuslikult ellu, avastas ennast laipade hulgast ja viskus rongist välja. Pärast rääkis sellest ja keegi ei uskunud teda.
K. K.: Minu jaoks on rongid kuidagi väga tähenduslikud. Sündisin Haapsalus, kus minu mälus on alati olnud raudteejaam, kust lapsepõlves sai rongiga maale ja Tallinna. Nüüd on raudtee üles kistud ja raudteejaam on nagu sõnumitooja mingist teisest ajast, magusvalus mälestus kohast, kus rongid enam ei käi.
R. K.: Ma tegelesin ise terve teismeea vehklemisega ja igal nädalavahetusel olid Haapsalus võistlused. Ma tunnen ka alati sellist suurt kurvastust, kui näen seda ülesvõetud raudteed. Mulle meeldib väga rongiga sõita. Pole midagi ägedamat, kui rongiga sõita kuhugi Siberi suunas! Ma täitsa siiralt armastan ronge!
H. H. L.: Me oleme sellised üsna vintsked, kuid kergelt kulunud vanamehed. Sina erinevalt paljudest meie klassikaaslastest pead kogu aeg tõestama, et sul on jälle midagi öelda, sul on jälle vaatamis-, kuulamisväärne attitude, jälle on sul midagi cool’i öelda. Enda kokku võtmine ja välja panemine. Kusjuures sa pead kogu aeg veel ka ümbritsevast eristuma. Keegi teine, kes näiteks juhib kinnisvarafirmat, peab üldiselt vaatama, et asjad oleksid korras nii nagu mujal, et oleks enam-vähem sama tase. Sina pead kogu aeg üllatama, purustama, meelde jääma, erinema.
R. K.: Seda mult oodatakse, aga mis ma nüüd üle 50aastasena enam lõhun ja purustan. Minu meelest see ei kõlba enam. See ongi päris suur kunst, kuidas leida see võti, mida ja kuidas teha. Nii ka ei saa, et hakkan nüüd lihtsalt korralikult maalima, hakkan konservatiivseks või jätan üldse kunsti sinnapaika.
K. K.: Raoul, oled ise kunagi öelnud, et kunsti ei ole mõtet teha teistmoodi kui vungi ja paueriga, et suur osa sellest kunstist, mis Eestis tehakse, on niplispitsi punumine.
R. K.: Ma võin ka väikseid asju teha, aga mult oodatakse suuri. Kui ma tulen väiksega, siis öeldakse – Kurvitz, mis see on? That’s it! See on mu leibel, peab suutma ennast kokku võtta ja teha.
Maal, performance, installatsioon: Arhitektiharidusega Raoul Kurvitz on nii maalinud, performance’i käigus kalu lõhestanud (pildil “Ararat”, 1991. aastal Kunstihoones) kui Vabaduse väljakule katedraali püstitanud. “Eks ma algusest peale olen püüdnud publikule rohkem või vähem jõuliselt mõista anda, et kõik see kokku on ilu,” ütleb kunstnik.Kurvitz KumusNäitus “Raoul Kurvitz” on Kumu 5. korrusel avatud 21. aprillini 2013.
1. veebruaril annab Raoul Kurvitz Kumu auditooriumis kontserdi, mis “kõik kokku ongi üks performance”.
