Nädala raamat: Sõja õõvastav anatoomia
Katja Kettu “Ämmaemand”
Tõlkinud Kadri Jaanits. Koolibri, 2012. 246 lk.
“Vaatasime hilja ööni, kuidas välgud avamerel märatsesid ja taevas oli kumedalt kõmisev mass. Jumal oli sinna kindluse mõttes tõmmanud hõbeõhukese joone, märkimaks vee ja ilma kohtumispaika. See ennustab alati halba, kui Jumal ise ka ei mäleta, kus taeva piirid jooksevad. Teadsin seda, aga ei hoolinud” (lk 93).
Sel peaks olema tervendav mõju, kui talve esimese pakasega lugeda lugu Lapimaast; kui Eesti väikeste poliitiliste kraaklemiste taustal süveneda II maailmasõja õudusse. See võiks ärgitada tänulikkusele, et elame ajas ja ruumis, kus inimtekkelise ja loodusliku vägivalla mõju argielule on nii väike, et tekib vajadus tühja-tähja pärast tüli norida. Võib-olla mõne lugeja pilk selginebki, kuid mõni jääb hoopis arutlema, miks on inimene selline loom, kes peab mõjuva armastusloo väljendamiseks kirjeldama õõvastavaid stseene, mille ees nii mõnigi veriste õudusfilmide režissöör tagasi kohkuks.
“Ämmaemand” on äärmiselt (seksuaal)vägivaldne romaan, naturalistlikult detailitruu ja piinlikult täpne anatoomiliste nähtuste kirjeldamises ning lakooniliselt osavõtmatu leidliku julmuse vaatlemisel. Ei leidu palju lehekülgi, kus ei alandata, vägistata, peksta või piinata kedagi. Raamat lausa norib hoiatust “alaealistele ja nõrganärvilistele keelatud”. Ja nüüd olgu öeldud, et siiski on see on üks tõsiselt väärt romaan.
Kolme jutustaja, soomlasest ämmaemanda, Saksa ohvitseri ja salapärase Surnud Mehe vaatenurgaga ning kahes eri ajas liikuv lugu nõuab tähelepanu, mälu ja kannatust ega lase lugejat kergesti ligi. Lisaks ajastukohased terminid ja eri murrakud (müts maha tõlkija Kadri Jaanitsa ees!) ning takistamatu vägivald peaaegu igal leheküljel. Kuid kui mõne aja pärast õpib tegelasi tundma ja ajastut jälgima, harjub kiriromaani struktuuri loogikaga ning vägivalla üledoos hajutab ise oma teravust, siis esiplaanile jääb ootamatu armastuslugu, alasti ja aus, ilustamata keset sõda, surma ja pakast.
Mida lõpu poole, seda põnevamaks läheb. Mitte hollywoodlikult kiire tapmine-tagaajamine, vaid aeglaselt silmust koomale nihutavad tegevus- ja mõtteliinid. Reaalse lähimineviku sündmused, paigad, inimesed ja nüüdseks paljuräägitud Teise maailmasõja terror õõvastavad; tõsielulisele pinnale toetudes muutub meisterliku keele ja läbimõeldud ülesehitusega romaan justkui kirjaks rindelt, sõjakrooniku fotoks, mis on ühtaegu kõhedalt naturalistlik ja võikalt romantiline.
