Vigla “show”. “Revolutsiooni ei tule oodata, seda tuleb ise teha!”
Solvunult lahkunud reporterid ja pisitasa langev reiting on taas toonud kirjutavasse meediapilti Kanal 2 uudistemagasini “Reporter” ja selle halli kardinali Ivar Vigla.
Ekslusiivselt veebis Ivar Vigla vastused Eesti Ekspressile. Krister Kivi portreelugu Ivar Viglast tasulises versioonis.
Kui mõtled asjadele, mida ise telerist näinud oled, siis mis Sind pikemaks ajaks saatma on jäänud, võibolla näiteks juba lapsepõlvest?
“Pole ühtegi saadet ega saatejuhti ,kes oleks eeskujuna korda läinud.
Pigem on need elus eri aegadel kogetud filmid,muusika,
raamatud,teater, raadio- ja telesaated kokku, sünteesina. Alates Led
Zeppelinist, Leonid Gaidai filmidest kuni Tarantinoni ja sealt edasi.
Lõppu ei tule.”
Miks otsustasid ühel hetkel enam intervjuusid mitte anda?
“Ma pole kadunud. Juba aastaid käib iga päev nimi ühe eesti
vaadatuma saate tiitritest läbi. Mulle saab helistada,meile saata.
Vastan telefonis rõõmuga ,ilmselt olen heatujuliselt ülevoolav.
Minuga kohtub pea iga päev toimetuses erinevaid inimesi. Suhtlen
vabalt meediaga , kui jutt käib tööga seotud asjalikel teemadel.
Nii palju kui vajalik ja nii vähe kui võimalik. Sorry. Olen lihtsalt valiv.
Samas - ma pole aga kindlasti seda väärt ,et minust lehtedes persoonilugusid kirjutada. Maailm on üldse enamjaolt täis inimesi,kes pole seda väärt ,et neist rahvahulkadele rääkida. Mul on õigus nii
mõelda. Alati maksab endasse kriitiliselt suhtuda.”
Mis sind töös kõige enam rõõmustab (igapäevaselt ja näiteks möödunud aastale tagasi vaadates)?
“Meil on olnud teleõnne.Omas ajavööndis, kell 19:00-20:00 argipäeviti ja 19:00-19:35 nädalavahetustel, oli Reporter eelmisel aastal jätkuvalt vaadatuim telesaade kõigi vaatajate seas alates 4.
eluaastast ,aga 18-49 aastaste ehk sotsiaalselt ja majanduslikult aktiivsemate inimeste seas ületas oma konkurente ligi kahekordselt.
Mis suunas Reporter liigub?
“Televaatajate huvid pole enam need ,mis aastal 2004 ,kui alustasime.Need pole ka enam need ,mis aastal 2010. Kõik muutub. Ja muutub ka saade,millega tegelen. Revolutsiooni ei tule oodata,seda tuleb ise teha.
On räägitud Su kaelamurdvast töötempost. Mitu tundi und ööpäevas vajad ja mis kellaaegadel seda endale tavaliselt lubad?
“Rumal magab kaheksa,mees kuus,sõdur neli tundi.
Minu jaoks ei ole see kõik kokku töö tavalises tähenduses.See on
pigem hasartne ülesanne,mida lahendatakse koos inspireerivate
inimestega.Kes tempos ei suuda püsida ,seda aidatakse. Aeglased ja õppimisvõimetud kukuvad välja.”
Millistest inimestest lugu pead? Ja mida peaksid arvestama teised, et Sinuga enam-vähem hästi läbi saada?
“Rõõm on neist ,kelle ideed tõmbavad ja inspireerivad.See sunnib pingutama ja õppima. Nendega on huvitav.
Kõige saatanlikumad on alatud ja lipitsevad tüübid.Need ,kes reedavad ja laimavad.”
Mida hakkad tegema siis, kui Sa Reporterit ei juhi enam ühel hetkel?
“Vajadus lugude vaatamise ja kuulamise järele ei kao. Ikka on tarvis võimekust lugusid pildikeeles rahvale rääkida. Pole vahet kas neid vaadatakse telefonist,arvutist või telekast.”
