Nädala raamat: Vana kooli armastuslugu
Heino Kiik “Legend Helmi Puur”
Heino Kiik, 2012. 198 lk.
Heino Kiige raamat abikaasa Helmi Puuri juubeliks on nende armastuslugu või selle algusots kuuekümnendate lõpul. No on, mida lugeda. Kuidas tol ajal saadetakse kaugusest õrnu pilke ja küsitakse võõralt daamilt luba palitu selga aitamiseks pärast kontserti Estonias. Tuttavakssaanuna kõnnitakse käest kinni Mustamäe pooleliolevate majade vahelisel kuumaaastikul. Käiakse koos Pirital päevitamas, lesitakse tekil ja loetakse Hando Runneli luulet. “Miks sa mulle luuletusi loed?” küsib daam. Ja mees on nõutu – kas tütarlapsele ei meeldi luule? Kavaler on 40, daam 34.
Lugedes tekib küsimus, kas täna keegi kuskil veel nii suudab kurameerida. Lihtsalt aasta otsa kätt hoida ja silma vaadata ja siis hiljem mitukümmend aastat kuumalt armastada. (Aga eks oli ka siis poisse, kes pikema jututa lakka ronisid, ja ehk polnud need nõksud ka nooremal Kiigel teadmata. Aga nüüd on ta koos paljude poolt ihaldatud naisega, iluiidoliga.)
Nojah, pruut on Estonia priimabaleriin, kes mitme haigusevooru tagajärjel tantsimisest loobunud, kavaler kohe-kohe Eesti kirjandustaeva tippu tõusev romaanivõistluse võitja hitt-teosega “Tondiöömaja”, mida ta on kahe aasta jooksul visalt pusind kirjutada läbikäidavas toas, istudes diivaniserval ja kirjutades toolil.
Võtame mõned markantsed kohad tolle aja elust.
Lk 78 on kirjeldus esimesest välisreisist. Helmi on solvunud, kui Heino laseb hotellipoisil oma kohvri üles viia. Aga siis on nad lõunalauas: “…küsib kelner, mida soovitakse joogiks – kas mineraalvett, Coca-Colat või õlut? Jumal küll! Siin pakutakse Coca-Colat, nagu see oleks kõige tavapärasem jook. Me oleme vaid kuulnud ebamäärast kaja mingist imejoogist. Kapitalistliku maa imed hakkavad pihta. Muidugi tahame maitsta seda Ameerika nektarit. On magus ja vähe apteegi maitsega. Juua võib.”
Lk 136: “Teinegi tähtis sündmus – lähipäevil saame Sütiste tee korterisse telefoni. Üle aasta oleme õnnistust oodanud. Edaspidi võin Moskvast otse koju helistada. Mis imet kõike tänapäeva tehnika võimaldab.”
Lk 148: “Laual on hea suhkrust aetud samagonn, mis tõmmanud pipra ja sidrunikoorte peal.” Samagonni joovad kõrgemate kirjanduskursuste tudengid Moskvas. Kiik on nende kambas, aga ei joo. Kirjutab hoopis naisele igatsevaid kirju.
Raamat pakub väikest ülevaadet Helmi Puuri lapsepõlvest, era(armastus)kirju ja kompilatsiooni Kiige mälestusraamatu lõikudest. Heino Kiik on pajatades varjamatult enesekeskne, aga see ei loe. Egotsentrikat korvab tohutu elaan, mis Kiige purje ka nüüd, 85aastasena, muudkui punnis hoiab.
