Nibelungide sepahaamrid: Sofi Oksase traagiline terrorism
Sofi Oksanen on selle sajandi kõige erutavam kirjanik Eestis. Ühegi teise autori üle pole viimase kümnendi jooksul nii palju vaieldud, kedagi pole nii palju imetletud ega nii palju maha tehtud, kelleski pole nii palju kaheldud ja kedagi pole nii silmahakkavalt pärjatud. Oksase romaanides tajutakse kõige valusamaid rahvuslikke traumasid, seal nähakse kõige vulgaarsemaid rahvusvahelisi klišeesid, detailide ajaloolist tõepära uuritakse lausa luubiga, loetakse välismaa lehti ja hõisatakse taevani, et keegi on “viimaks ometi” meie väikse rahva suured kannatused müügikõlbulikuks teinud. Seejuures pole enam tähtiski, et Oksanen ise pole eestlane, vähemalt mitte tavalises mõttes. Või ehk just see ongi tähtis? Ehk saab niisuguse triki teha ainult keegi, kes tuleb väljastpoolt?
Arvan, et just nii asi ongi. Sofi Oksase fenomen Eestis tuleneb suurel määral just sellest, et ta ei ole eestlane, et temas on midagi võõrast, teistsugust, isegi hirmutavat. Pealegi, Oksanen on tuntuks saanud “mujal maailmas”. Tõsi küll, me ei tea suurt midagi kõigist neist kirjandusauhindadest, mis Oksasele osaks on saanud. Kellele veel on antud Fnaci romaanipreemia? Mida kujutab endast Euroopa raamatu auhind? Aga see ei olegi oluline: tähtis on see, et need auhinnad antakse mujal. Kui me sellest kõigest liiga palju teaksime, poleks see enam nii väärtuslik, sest see poleks piisavalt “mujal”. Tõde võib tõeks saada ainult siis, kui see ei toimu siin, otse meie endi nina all. Ka Eesti kohta saab tõde olemas olla ainult kuskil mujal. Ja Oksanen on kahtlemata mujal, ta kõneleb mujalt, ja seetõttu ongi tal eestlase silmis tõerääkija positsioon.
“Kui tuvid kadusid” on Oksase neljas romaan. Tunnustatud kirjaniku puhul peaks see tähendama suurt professionaalsust, ja tõepoolest – romaan ongi üles ehitatud väga kindla käega. Võib-olla isegi liiga kindla käega, sest proloog kujutab endast vaid lühikest vahemängu, ajalist liigendkohta, mis seob omavahel sõjaaegseid sündmusi ja kuuekümnendatel aastatel toimuvat.
Proloogi tõeline tähendus selgub alles viimastel lehekülgedel, nii et esimeses osas on lugeja kaunikesti segaduses: kes on õieti kõik need tegelased, kes kihutavate sündmuste virvarris meie silme eest läbi vuhisevad? Segadust suurendab tõsiasi, et sündmusi jutustatakse kolme tegelase vaatepunktist (kolm fookust), aga seejuures on ainult ühele tegelasele antud oma jutustajahääl: teised kaks peavad leppima anonüümse, väljaspoolse häälega, mis sündmustesse ise ei sekku, kuid ei muutu ka kõiketeadvaks autorihääleks. Nii väldib Oksanen “jumaliku positsiooni” tekkimist: sündmused rulluvad lahti juhitamatu kaosena, selge suunata pöörisena. Kahe hääle vastandamine omakorda tekitab rusuva saatuslikkuse efekti. Minajutustaja hääl hakkab mõjuma traagilise ohvri häälena, kes tahab head, kuid peab võitlusse asuma vääramatu saatuse vastu.
Romaani teine osa teeb ootamatu hüppe 1963. aastasse, kus üks kolmest peategelasest juba Pagari tänaval töötab ja sõjaaegsetest sündmustest raamatut kirjutab. Nüüd hakkab lugejale vähehaaval koitma, et romaani tõeline peategelane ei olegi traagiline minajutustaja Roland, vaid hoopis tema tädipoeg Edgar. See aimus leiab kinnitust järgnevates osades, kus on juba palju lihtsam tegevustikus orienteeruda. Edgar on loomult tõeline võitja: esimese Nõukogude okupatsiooni ajal tegutseb ta Siseasjade Rahvakomissariaadis, siis pageb Soome Staffani saarele, et õppida luurajaks, seejärel tuleb Eestisse ja saavutab SS-ohvitseride usalduse informaatorina.
Pärast sõda saadetakse Edgar Siberisse, aga ta tuleb sealgi toime (“laagrites oli ta reeglid kiiresti ära õppinud”, lk 184), ja pärast üleüldist amnestiat töötab varsti KGBs uurijana. Lühidalt, Edgar oskab alati olla õigel poolel, teda oleks lihtne kujutleda ka laulva revolutsiooni aegadesse, ja muidugi sobiks ta tänapäeval igasse poliitilisse erakonda.
Kõige ambivalentsem tegelane on romaanis Edgari naine Juudit, kes laseb end voolust kanda. Juuditile saab osaks mitmeid ootamatusi, õnne ja õnnetust, armastust ja armastuse puudumist, aga viimaks lõpeb lugu ikkagi hullumajas, kust Juuditil pole enam lootustki välja pääseda. Juuditi kuju on tugevas kontrastis niihästi Edgariga, keda alati juhivad kasulikud kaalutlused, kui ka metsavend Rolandiga, kes taotleb ainult õiglust nagu Vana-Kreeka tragöödias. Juuditi abieludraama saab alguse mehe homoseksuaalsusest, ja kõik, mis temaga edaspidi juhtub, on tavaline ebaõnn. Niisuguste tegelaste konflikti oleks raske lahendada ilma välise sekkumiseta: seepärast tulevadki romaani viimases osas sisse hoopis uued tegelased.
Sofi Oksaneni “Puhastus” oli selge struktuuriga põnevik, oma žanri puhas esindaja. “Kui tuvid kadusid” on samuti põnev romaan, aga jutustuse käik on siin tahtlikult tasakaalust välja viidud: viimastes osades ei tule seespoolne jutustajahääl enam kordagi tagasi. Selle hääle lõplik hävimine antakse edasi vaid paari lakoonilise lausega: “Pingil tukkus Roland, traksid vöökohal rippu, suu lahti. Ta norskas” (lk 308).
Niisugust jutustamistehnikat võiks nimetada terroristlikuks: just nõnda saab lugejale kõige rohkem haiget teha, ilma et ta jõuaks küsida, miks. Sofi Oksanen seevastu teab väga hästi, miks ta seda teeb. Tema jutustus istutab lugejasse ühe tuikava, valulise punkti, mis ei anna enam rahu ja mida peab lõpuks tahes-tahtmata puudutama. Ja siis lööbki silme ette terve hiljutise ajaloo muster, ja kõrvus hakkab kumisema, otsekui kostaks sügavalt maa alt nibelungide sepahaamrite tagumist. Tõepoolest, see kõmin pole sugugi lõppenud: nad taovad seal ikka edasi.
“Kui tuvid kadusid”
Tõlkinud Jan Kaus. Varrak, 2012. 319 lk.
