Kell kaheksa hommikul astub välja koduuksest Pärnus Väike-Kuke tänaval ja võtab suuna mere poole. Kolab mööda pargiteid, vaatab, kuidas aastaajad vahelduvad, kuidas lumi kaob ja park läheb roheliseks ja uuesti kollaseks ja raagu. Läheb mööda Ranna puiesteed, laseb tšakrad vabaks, lihased lõdvaks.

Ta juba teab, keda oma jalutuskäigul kohtab (mustavalgekirju koeraga vanameest kindlasti iga kord). Vaatab inimesi ja mõtleb, kes nad sellised on ja mis nad võivad teha. Aeg-ajalt võtab taskust telefoni (ta kasutab diktofoni-funktsiooni) ja ütleb midagi. Kui tund aega täis saab, jõuab Laine tänavale, avab ühetoalise üürikorteri ukse. See on ta ateljee, mida kasutab kirjatööks. Kodus pole ta iial suutnud tööd teha, sest seal pole vaikust.

Varem – kui olid veel lärmakad arvutid – puuris seina sisse augu, tõmbas arvutijuhtmed august läbi, arvuti oli köögis, laskis augu tihedasti makroflexi täis, et arvutiventilaatori hääl läbi ei tuleks.

Paneb vee tulele, teeb rohelist teed (kanget), istub tugitooli, toetab jalad teisele toolile, võtab laptop’i sülle ja siseneb oma kriminogeensesse maailma.

“Kättemaksukontorit” on hooaja jooksul TV3 eetris 24 osa, igaüks 42 minutit (ilma reklaamideta) pikk. Eetris märtsist maini, oktoobrist detsembrini. Ühe osa kirjutamise peale läheb nädal-poolteist, üle 30 000 tähemärgi (kui see kellelegi midagi ütleb). Pidev andmine, kogu aeg, viies hooaeg on käsil. Facebookis on seriaalil 13 000 fänni, vaatajaid kuni 200 000. Ja nüüd on “Kättemaksukontor” esimese eesti seriaalina rahvusvahelist huvi äratanud.

Loe täismahus artiklit Eesti Ekspressi tasulisest versioonist