Poliitikud ei saa apteegikettidest jagu
Riigikohus arutab lähikuudel, kas apteekide asutamisele seatud piirangud vastavad põhiseadusele. Kas tähtis otsus sünnib kirjalike vaidluste või suure avaliku šõu kaudu nagu mullu Euroopa Stabiilsusmehhanismi puhul, pole veel selge.
Vastasseis on kõva. Kõik senised katsed olukorda muuta on ootamatul moel läbi kukkunud.
Õigupoolest on kummaline juba piirangute sünnilugu. Vastava ettepaneku tegid jaanuaris 2005 Keskerakonna saadikud Marika Tuus-Laul ja Kaarel Pürg. Tuus-Laulu sõnul sai parlamendi sotsiaalkomisjon apteekritelt pidevalt kaebusi, kui kehv on nende seis. “Ka mul oli tunne, et linnasüdametes oli apteeke juba rohkem kui viinapoode ja nende riiulid olid kaubast lookas, aga kui retseptiga ravimit küsisid, siis öeldi, et tulge homme. Maal aga pandi apteeke muudkui kinni.” Tuus-Laul kuulis välismaal kehtinud piirangutest ja tegi ettepaneku kehtestada need ka Eestis.
“Eestis on hetkel 2900 elaniku kohta üks apteek, Soomes on aga vastav näitaja 6500 ja Rootsis 10 200,” põhjendasid eelnõu autorid.
Sel eelnõul polnud aga mingit perspektiivi, sest Tuus-Laul ja Pürg kuulusid opositsiooni. Juhan Partsi valitsus sõitiski ettepanekust teerulliga üle. Sotsiaalministeeriumi arvates oli ettepanek mõttetu, piirates tegevuse alustamist “seal, kus apteegid juba asuvad, kuid ei sisalda mehhanisme, mis parandaks ravimite kättesaadavust vähemasustatud piirkondades”. Apteekide arv oli maal püsinud viimastel aastatel suhteliselt stabiilsena ning linnades oli nende arvu kasv peatunud. Seega puudus vajadus konkurentsi piirata.
Edasi võttis lugu ootamatu pöörde. Res Publica võim lõi vankuma. Poliitikute aur läks uue valitsuse moodustamisele. Apteegituru ümberkorraldamisele ei pööratud enam tähelepanu.
