Eks ka Avi teab nonde lugude pretsedente ja teavad teisedki. Ehk tuleb meelde näiteks “The Man Who Fell To Earth” ja David Bowie osatäitmine tulnukas Thomas Jerome Newtoni rollis tolles Nicholas Roegi filmis. Ja just nagu Newton, ei vaja ka Avi muusikat mitte lihtsalt eneseväljenduseks, vaid pigem enesemääratluseks, mis ületaks rusutuse ja üksinduse ning leiaks üles kommunikatsioonisuhte maailmaga, kust ta pärit on. Ja nii hakkab see plaat ettevaatlikult liikuma – fragmendid kuhjuvad, värvitoonid sulavad teineteise sisse, vokaal hoiab ennast pisut eemale nii meist kui muusikast enesest.

“Gray” on kobavale algusele tüüpiline. Kui tähelepanelikult kuulata, siis on selle loo sees ehk isegi midagi erksatoonilist, kuid välja ta ei pääse. Ja “Warrol” nõndasamuti – rütm ehk peaaegu tantsibki, džäslikud akordid hingavad sujuvust, kuid lõpuks võidab ikkagi rangem, sümfoonilisem autoriteet. Plaadi tugevam osa asub tema keskel. Mastaapne “At The Nimrod Expedition” on kahevahel – tahaks justkui vapustusest silmi sulgeda, kuid jätab nad siiski nõnda avatuiks kui võimalik ning hingab sisse jäägitut, jäist, karmi värskust. Ja kes raamatutest uurib, saab aru, miks kogu siinne kujundikeel on nõnda mittetubaselt “antarktiline” – “Nimrod” oli ekspeditsioon, mille enam kui sajandi eest juhtis lõunapoolusele iirlasest maadeuurija Ernest Shackleton, veel üks äralõigatuse metafoor sellel kummalisel, katkendlikul plaadil.

Kaks järgmist laulu on selgelt soojemad ja pehmemad. “Spear”, mille kauge sugulane võiks (jälle kord) olla Bowie, seekord laul “Space Oddity”, ajab oma resoneeruvate kitarriakordidega pea pööritama ning “Vision” on bluuslik pop-ballaad, mis lubab oma hämuse loori alt esile elektroonilise signaaliga kontakti otsivad kaunid kitarriakordid. “Trough Leaves” on viimane neist lauludest, kus kõik on justkui veel võimalik – kurjakuulutavalt intensiivne algus leiab siin tasakaalu improvisatsioonilises transis. Tagapool aga läheb taas üha külmemaks ning “The Lake” on neist lõpulugudest ehk kõige halastamatum, sissepoole pööratud müradefektidest pinges ja kurnatud.

Ma ei tea öelda, kas me seejärel oleme lõppu jõudnud, aga vähemalt jääb “After Hours” nüüd seisma. Ma tajun vaikses ruumis teatud ebamugavust – minuti, teise… Kuid teatud tingimustel me muidugi tohime seda plaati armastada, pigem üksi kui üheskoos. Kuidas ütles Mary Lou tolles eelmainitud filmis Thomas Newtonile? I like freaks. And that’s why I like you… 8/10
Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid