Krister Kivi: Ajujaht Võrumaal
Pakun, et nüüd 3. veebruaril, mil piirivalveamet läbi Võrumaa metsade Eestisse jõudnud illegaalsetest piiriületajatest teavitas ja “kahtlastest asiaatidest” teada andma kutsus.
Kodanikud olidki varmad korrakaitsjaid abistama, leides ühtlasi aega internetis asjakohaseid “jahinalju” teha või siis fantaseerida, et ei tea, kas “kilide” hulgas ka noori naisi on (neid, kõhistati, oleks tore pruukida mõnel muul moel). Vahejuhtum heidutas ka vanemaid prouasid, kes, nagu teavitas Postimees, hoidsid hirmunult oma koduuksi lukus – mine tea, mis “mustad” teha võivad.
Loata piiriületust on raske õigustada ning Eesti täitis Euroopa Liitu turvates tragi valvekoera rolli. Paarikümmet õnnetut Euroopasse ihalenut ootab ees väljasaatmine (selgusetu, kas lausa Vietnami või lihtsalt Venemaale). Keele- ja muud barjäärid ei lase meil ehk kunagi kuulda, miks nad tegelikult tulid – kas suuremat demokraatiat otsides või pelgalt jeffersonlike “õnnepüüdluste” tõttu – nagu ka mitte seda, kuidas Eesti ametivõimud nendega ringi on käinud. Keda koer on korra näksinud, see enam Võrumaa metsade vahele ei tule, võiks parafraseerida üht peaministrit.
Külastasin mullu Rootsi migratsiooniametit, mille hubases väljasaatmiskeskuses pakutakse neljal korral päevas tasuta süüa (saadaval usule vastavad erimenüüd), internetti, mobiilikõnesid ja lauatennist. Paljud kenasti käitunud saavad Rootsi võimudelt koduteele kaasa 30 000 SEKi suuruse summa, et end isamaal taas sisse seada. See kõik kehtib neile, kes pole suutnud Rootsi ametivõime veenda, et nad põgenevad tapmise, piinamise või muu inimväärikust alandava kohtlemise eest, mis neid senisesse asupaika jäädes ähvardanuks.
Eesti ei taha ilmselt muutuda riigiks, kuhu kogu maailma hädalised või õnneotsijad samme seada tahaks. Sotsiaalne tekk katab siin vaevu omagi külmetajate jalgu. Samas juhib vietnamlaste vahejuhtum latentse rassismi kõrval (viitan siinkohal kõigile neile mitte just ilusaid ettepanekuid sisaldanud kommentaaridele) tähelepanu ammusele kuuldusele, et idapiiri valvureile on antud käsk saata tagasi võimalikult paljud varjupaigapalujad. Ka need, kes võivad Euroopa uksele koputada seetõttu, et tõesti põgenevad “rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumisega” seotud tagakiusamise pärast. Ilma osaluseksperimendita on seda tõestada võimatu.
Muide, europarlamendi saadik Tunne Kelam on aeg-ajalt hoiatanud sadade tuhandete põgenike eest, kes võivad Sosnovõi Bori tuumajaama katastroofi puhul Eestisse saabuda, kui läänetuul peaks saaste üle Venemaa laiali laotama. Kuid mis saab siis, kui sel saatuslikul päeval peaks puhuma hoopis idatuul? See on empaatiline mõtteharjutus neile, kes justkui ei mäletaks, kui palju meie oma rahvas ajaloos eri põhjustel oma maalt põgenema on pidanud; kui palju ta ise on sõltunud võõraste lahkusest.
