VANA KULD: Eestlane juhib spordifirma Nike'i äri Kreekas ja Küprosel
Mitmed väljaanded kirjutasid täna eestlasest Kristjan Luhast (38), kes teeb maailma suurimas spordifirmas Nike uskumatut karjääri. Ekspress kirjutas Luhast juba neli aastat tagasi.
Aastal 2006 kompas Nike võimalust avada äri diktaatorlikus Liibüas. Kuna kohalikud armastasid kirglikult jalgpalli, tuli kõne alla Liibüa rahvuskoondise riietamine Nike rõivastesse.
Nike saatis Tripolisse asju ajama eestlase Kristjan Luha, kes töötas tol ajal Nike maaletoojate kuraatorina arenevatel turgudel Kesk- ja Ida-Euroopas ning Aafrikas.
Tal tuli kohtuda Muammar Gaddafi vanima poja Muhammadiga, kes oli riigi jalgpalliföderatsiooni president.
Vastuvõtudelegatsioon marssis lennukisse kohe pärast selle maandumist ning Kristjan juhatati otsejoones autosse. Mustad vilkuritega masinad vurasid läbi Tripoli hotelli. Nike mees sai põhjalikud juhised, kuidas võõrustajaga suhelda – peaasi, et millelegi ei ei ütle.
Järgmisel hommikul sõidutati ta Liibüa siseministeeriumisse, kus tehti põhjalik turvakontroll. Ja siis astuski ühte ümarlauaga saali muretu ja enesekindel, kergelt kiilanev Muhammad, jalas teksad ja seljas dressipluus. Istus ja hakkas külalistega koondise dresside ja putsade üle arutlema – mis värvi püksid ja jalatsid omavahel kõige paremini sobivad.
Lahkumisel andis eestlane Nike poolt võimupere võsule üle eksklusiivse kingituse: komplekti Ronaldinho putsade, jalakaitsete, jalgpalli ja särgiga, mis oli varustatud staari autogrammiga.
Belgradis prožektorite ees ja Saudi printsi “imedemaal”
Kord pidi Luha minema Belgradi Nike elustiilipoodi avama. Tavapäraselt on see lihtne lindilõikamise üritus, kuid mitte serblastel.
Kuu aega varem paluti eestlasel Belgradi saata oma kõne tekst. Kohale jõudes selgus, et uue kaupluse omanik oli rentinud terve ooperimaja ja kohale kutsunud ligi 700 vippi. Prožektorite valguses ja telekaamerate ees mängiti maha suurejooneline šõu, mille üks osa oli Nike esindaja Luha kõne Serbia rahvale. Kogu see jant tundus Kristjanile üsna kentsakas, kuid korraldajad jäid igati rahule.
Justkui külaskäik teisele plaaneedile mõjus Luhale viisakusvisiit Saudi Araabiasse, külla Riyhadi printsile Al-Saudile.
Mõnikord laekub Nike’sse kirju Lähis-Ida printsidelt või naftašeikidelt, kel on idee avada supermarketi mõõdus Niketown – umbes selline, nagu on Nike’l näiteks New Yorgis või Londonis. Printsidele on alati raske ei öelda, isegi delikaatselt.
Ent Al-Saud tahtis Riyhadis püsti panna mitu Itaalia vutiklubi Torino Juventuse tootevalikuga Nike poodi. Maailmas oli selliseid ainult üks – Juventuse kodustaadionil.
Kristjan lendas kohale. Taas oli konvoi juba lennujaamas ees. Kõik teed pandi kinni ja puhastati sõidukitest, et G- ja S-klassi Mercedeste rivi saaks kiirusega 150 km/h läbi kõrbe tuisata.
Saudi Araabia jäi eestlasele meelde turvanõuete poolest. “Hotelli ette sõites on tõkkepuu. Auto vaadatakse alt peegliga üle, kontrollitakse pagasiruum. Aga sinu vastas kümne meetri kaugusel seisab lahtine kastiauto (pickup truck), mille kastis istub mees, näpp suure kahemeetrise toruga kuulipilduja päästikul, ja jõllitab sind. Et kohe, kui keegi läbi tõkkepuu sõidab, “metalli” anda!”
Pisut kannatlikku ootamist, jälle mõned õpetussõnad stiilis “ole palun viisakas ja ära ütle ei” – ja sealt ta tuli: 22aastane inglise keelt rääkiv prints, kes tunneb isiklikult kõiki Torino Juventuse mängijaid ning on oma palee jõusaali seinale pannud kõikide mängijate autogrammidega särgid. Lossi taga, keset kõrbe, laius aga täismõõdus jalgpallistaadion, kus kuuldavasti peavad kuninglike perekondade võsud Abu Dhabist, Dubaist, Kuveidist ja mujalt jalkaturniire: ühel tiimil seljas Manchester Unitedi, teisel Torino Juventuse särgid.
Aasta hiljem olidki Riyhadis valmis Nike/Juventuse poed, kuhu naisi kohaliku kombe järgi ei lasta. Aga kui šeigid neist läbi astuvad, küsivad nad näiteks: “Mida teil on suuruses number 10? Pakkige mulle kõik, mis teil on!”
Noor Nike fänn sai unistuste töökoha
Luha karjäär Nike süsteemis algas 17 aastat tagasi. Viimsi noormees õppis tollal majandust ja müüs Jüri Tamme firmas veine. Nautis sporti ning oli fanaatiline Nike-hull. Ülikoolis hüüti teda seetõttu Jordaniks – Nike tuntuim reklaaminägu oli tollal korvpallur Mike Jordan. Esimesed Nike tossud ostis Luha sõbralt kasutatuna ja katkise õhkpadjaga.
1990ndate keskpaiku ristusid Luha teed spordikaupmees Are Altrajaga, kes oli koos Anti Kallega võitnud Nike maaletoomise õigused. Altraja kutsus Kristjani ja tema sõbra Indrek Heinmetsa kampa ning neljakesi lükati suure entusiasmiga hoogsalt käima sporditarvete äri firmas Jalajälg. Kalle ja Altraja lõid Nike hulgimüügiäri kõrvale hiljem poeketi Sportland.
“Aga kujuta nüüd ette,” meenutab Kristjan. “Sa oled 21aastane kirglik spordi- ja Nike-fänn ja su ette lauale pannakse uue kollektsiooni näidisketsid, mis tulevad välja alles poole aasta pärast!”
Suurfirmal on kombeks neli korda aastas oma töötajad ja edasimüüjad üle ilma kokku tuua nn Go To Marketi sümpoosiumidele, et tutvustada uut ahjusooja kollektsiooni. Seal osaledes Kristjan ilmselt Nike “talendiotsijatele” silma jäigi. Kompanii Euroopa peakorter Hollandis Hilversumis vajas võtmekliendihaldurit, kes varustaks ketsidega üht tähtsaimat klienti Footlockerit.
2002.aastal koliski Luha koos abikaasa Agega Hollandisse. Nüüd käis tema käest läbi kümneid kordi rohkem tosse kui Eestis, käibed ulatusid sadadesse miljonitesse dollaritesse. Kuna Eesti polnud veel Euroopa Liidus, ajasid ameeriklased Luhade töö- ja elamislube välja lausa kaheksa kuud. Bürokraatia ei lubanud vahepeal Kristjanil Eestisse ega Agel Hollandisse minna.
Ujedast eestlasest sai maailmamees
Nike on hea karjääriratsu ja juba kolme aasta pärast tõusis Kristjan uuele ametipulgale. Temast sai kõikide Nike maaletoojate kuraator arenevatel turgudel Kesk- ja Ida-Euroopas ning Aafrikas. Nüüd tuli tal omandada mõjutamise ja usalduse loomise kunst, lennata riigist riiki ja suhteid luua. “Sellest, kui saadad 6000 kilomeetri kaugusele e-maili, et strateegia on selline ja nii peate tegema, loomulikult ei piisa.”
Nike valib hoolega oma edasimüüjaid ning seob neid lepinguga, mis on raamatupaksune. Reeglid on äärmiselt detailsed, kirjas on isegi, milline peab olema kirjatüüp visiitkaardil.
Eestlane pidi jälgima, et maaletoojad Nike dikteeritud reegleid järgiksid.
Ta reisis läbi kogu Põhja-Ameerika, Euroopa, Aafrika ja Lähis-Ida. Võttis paljudele tööreisidele ka Age kaasa. Bekaa oru Liibanonis läbis ta ammu enne, kui Eesti ratturid sinna sattusid. Reisidel hankis ta sõpru üle maailma.
Edasi lähetati Luha Moskvasse, kus temast sai Nike Venemaa müügidirektor. Ta kiidab seniajani Vene nooruslikku ja entusiastlikku tiimi, kellega läbiti alates 2009. aastast edukalt rubla vahetuskursi kukkumine (mille tõttu kallines Nike kraam venelastele üleöö 50 protsenti) ja majanduskriis.
Aga ühes on Venemaa nõrk – sportimisvõimalustes, kui sa soovid mängida muud peale hoki ja jalgpalli. Rattasõit Moskva kesklinnas oli lausa eluohtlik!
Eri ametipostidel õppis Kristjan maailma suurima spordifirma hingamisest nii mõndagi. Tagasihoidlikust mehest kujunes sorav oraator ja presenteerija, sest Nike’s läbi löömiseks tuli end nähtavaks ja kuuldavaks teha, suhtlusvõrgustik luua ning omandada small talk koridori peal.
Elu kriisist räsitud Kreekas
Poole aasta eest sättisid Luhad end sisse Ateenas ühelt laevaomanikult üüritud häärberisse. Alati rõõmsameelsed, vihuvad sporti teha, armastavad tervislikke eluviise ja hoolitsevad ka terve karja hulkuvate kasside eest.
Kristjan Luha vastutab Nike käekäigu eest Kreekas ja Küprosel, mis on firmale tähenduslik koht – firma nimi pärineb Kreeka võidujumalannalt ja Kreeka oli esimene Euroopa riik, kus nii 30 aastat tagasi Nike tosse osta sai.
Mehe tasu selles ametis on korralik – lisaks majale ja sportlikule valgele Audile firma poolt teenib ta suurusjärgus paarkümmend tuhat eurot kuus, kaks korda rohkem kui Sandor Liive.
Räägitakse, et kreeklastel on praegu rasked ajad. Tööpuudus, palkade vähenemine, püsivalt kõrged hinnad, lokkav bürokraatia, korruptsioon, rahutused ja vägivald. Tuleb tõesti tõdeda, et Porsche Cayenne ei ole Kreekas enam rahvaauto ja Ateena südalinnas Syntagma väljakul on Nike esinduspood saanud kuulikindlad klaasid, mille ette langevad turvakardinad kohe, kui lendab esimene kivi. Aga muidu paistavad kreeklased elurõõmsad nagu alati.
Ligi 50 Nike kauplusega Kreeka/Küpros on firmale mitu korda suurem turg kui Baltikum, mille väiksuse tõttu puudub Nike’l Baltikumis tütarfirma (ja mis ühtlasi seletab, miks firma spordikraam on meil kallim kui mujal – maaletooja tahab ka vahelt teenida).
Kristjan usub, et kolm kuni viis aastat on kreeklastel veel raske, siis läheb elu paremaks.
Käis Michael Jordaniga firmajuhi sünnipäeval
Nike kasutab turunduses pikka nimekirja spordimaailma raskekahurväge, alates korvpalluritest (Kobe Bryant, LeBron James), jalgpalluritest (Christiano Ronaldo), tennisistidest (Roger Federer, Rafael Nadal), lõpetades näiteks inglise või itaalia jalgpalliliigade tippklubide või riikide rahvuskoondistega. Selles universumis on kosmilise rahanumbriga reklaamilepingud, mõjukad agendid, peened suhted ja terav konkurents Nike ning Adidase vahel.
Ehkki Luhal otseselt sellega pistmist pole, tähendab Nike suhe tippatleetidega talle võimalust spordiheeroseid oma silmaga lähedalt näha või nendega koguni koos trenni teha!
Kui Nike asutaja Phil Knight mõne aasta eest USAs oma 70 aasta juubelit tähistas, oli sinna kutsutud poolsada endist ja praegust tippsportlast, teiste hulgas Carl Lewis, Moses Malone, Serena Williams, Michael Jordan jpt.
Samasse saali oli vanahärrat õnnitlema tulnud ka kogu Nike töötajaskond, ka Luha.
Regulaarsetel Go To Marketi sümpoosiumidel on rahvas ikka väljas sportimas. Nii juhtub, et näed Kristjanit staadionil sõbralikult sörkimas koos keskmaajooksu olümpiavõitja, marokolase Hicham El Guerrouj’ga või õlale patsutamas legendaarsele teibamehele Sergei Bubkale.
Kolleegideks erilised talendid
Nike soodustab oma töötajate sportimist igal moel (töölepinguline kohustus see küll pole). Harrasta, mida tahad. Mis peamine – et töö oleks tehtud.
“Igaüks peab enda jaoks lati maksimumi peale panema. Silmakirjalikkust ja endast mitte parima andmist ma ei salli,” ütleb Luha.
Spordilembuse tõttu leiab sellest maatriksina toimivast kompaniist ka ekstraklassi imemehi, kelle uskumatud lood inspireerivad kas või kuu peale lendama!
Üks rabavamaid näiteid: Kristjani hollandlasest kolleeg Dennis van Tongeren jäi poisikesena grafiti tegemisel politseile vahele. Ta andis jalgadele valu ning korrakaitsjal, kes oli juhtumisi keskmaajooksja, ei õnnestunud teda veerand tundi tabada. Kui poisi lõpuks kätte sai, esitas ultimaatumi: kas tuled jooksutrenni või saad trahvi! Van Tongeren tuli trenni ja temast sai mitmekordne Hollandi meister, kes osales ka olümpial.
Luha praegusel kodumaal Kreekas on sportimisega nadi lugu – uuringute järgi harrastab regulaarselt sporti vaid kolm protsenti kreeklastest. Kaks kolmandikku rahvast ei liiguta end üldse.
Kümmekond maratoni läbinud (sh New York, Moskva, London), iga päev jooksuketsid jalga tõmbav või lenkstangi järele haarav Kristjan on koos abikaasa Agega Kreekas tugevad eeskujud.
Tänavu kavatseb Kristjan joosta üle Olümpose mäe ning läbida koos Agega Rooma maratoni. Samuti võtab ta ette suvise rattatuuri üle Alpide. Nike töötajad saavad valikuliselt osaleda isegi Sotši olümpiatõrviku kandmise jooksus.
Maailm on valla ... maailmakodanikele
Mis saab Kristjanist edasi? Age väitel on abikaasa oma hinge juba Nike’le maha müünud.
“Kui müüksin polte, mutreid, liiva või hambapastat, siis sellist isiklikku emotsiooni mul ilmselt ei tekiks, nagu Nike’ga kaasas käib. Sellised need suured kaubamärgid, Google’id, Apple’id ja Starbucksid ongi!” leiab Kristjan.
Üks on kindel: Adidase palgale Kristjan ei lähe – see oleks eetiliselt küsitav ja sisemiselt raske. Muus osas on maailm valla! Headhunter’id pommitavad tööpakkumistega igast maailma nurgast, kuid tema on Nike’le truu.
“Suuri unistusi mul pole. Proovin püsida arengu trajektooril, nautida protsessi. 12 aastat tagasi ei osanud ette kujutada, et võiksin Nike’s töötada. 10 aastat tagasi ei uskunud, et minust võiks saada general manager – mõlemad on täitunud. Nii et kuni on huvitav, olen rõõmuga kaasas!” ütleb ta.
■Näiteks 1970ndatel tuli Nike välja kuulsa õhkpadjaga, 1988. aastal tegi selle jalatsitel nähtavaks (Air Max). Hiljem on turule toodud Nike Free – jalatsid, mis painduvad hästi, tunduvad jalas, nagu neid polekski, ja annavad lihastele ühtlasemalt toonust.
■Praegu lööb laineid Nike Flykniti tehnoloogia, kus tosse kootakse nagu sokke. Liimi ja nahalappe kasutamata kootakse spetsiaalse masinaga valmis terve jalatsi pealis. See on keskkonnasäästlik, sest liimi/keemiat ja muud materjali kulub vähem.
■Nike+ tosse müüakse koos sensoriga, mis võimaldab analüüsida treeningu distantsi, liikumise suunda, kiirendusi, hüppeid jpm.
■Kümnetest miljonitest kasutatud plastpudelitest teeb Nike jalgpalliklubide särke, kasutatud spordiketsidest väljakukatteid. Peagi on Nike poodides võimalik 15 minutiga tellida täpselt selline toss, nagu soovid – see pressitakse poe laos kuumpress-masinaga valmis (NIKEiD).
■Firmal on eraldi osakond, mis tegeleb sportimisega seotud mobiilirakenduste väljatöötamisega.
■Ent kus on innovatsioon ja liigub suur raha, seal on platsis ka organiseeritud kuritegevus. Luha sõnul võis ta veel viis aastat tagasi käigu pealt öelda, kas müüdav jalats on originaal või odav koopia. Praegu võib vahe tegemine olla raske, sest kopeeritakse praktiliselt identne Nike jalats, ainult kehvematest materjalidest ja halvemini vastu pidav. Selle hind ei olegi paarkümmend eurot, tihtilugu on ta vaid õige pisut originaalist odavam.
■Nike turuosa spordijalatsite ja -rõivaste 100 miljardi dollarilisel maailmaturul on umbes 20–25 protsenti. Hinnanguliselt 10 protsenti moodustab must turg.Age Luha alustas ratsaspordiga alles 30aastaseltViis korda nädalas istub Kristjan Luha abikaasa Age hõbedase maasturi rooli, et sõita Ateenast välja ratsasporditrenni.
Tema harrastus on koolisõit (hobuballett) – ala, kus ratsanik peab kohtunikele näitama terve seeria kindlaid elemente ja liikumisi (galopp, traav jne) võimalikult täpselt ja harmooniliselt.
Agel on Kreekas kaks hobust – mära Ronja My Rose ja ruun Diamond in Black. Neist üks käis temaga kaasas ka Hollandis ja Venemaal. Mõlema suksuga on Age kõrgeid kohti noppinud nii Hollandis, Eestis kui ka Kreekas toimunud võistlustelt. Tulnud muu hulgas Prix St. George’i klassis üldarvestuses teiseks regioonis, mis hõlmab Kreekat, Küprost, Maltat, Iisraeli ja araabia maid.
Ratsaspordiga alustas Age alles 30aastaselt ning tõsisemate treeningutega veel kuus aastat hiljem.
Age on tulihingeline hobusefanaatik. Ta soovib pääseda rahvusvahelise ratsaspordiliidu (FEI) reitingutesse. “Aga kõrgeid eesmärke ma ei sea. Kristjan õpetas mulle mitte keskenduma lõppeesmärgile, vaid nautima teekonda. Kõik ülejäänu tuleb boonusena,” ütleb Age.
Kristjan käib Agega võistlustel kaasas “kätt hoidmas”, kuid ise ratsu selga ei istu.
