Vahur Koorits: Kes kardab valimisi?
Soojakuningas Kristjan Rahu kardab, on õige vastus. Eesti suurim soojaärimees Rahu lausus Äripäevale: “Kardan valimisi nagu iga teine.”
Kummaline, miks peaks üks aus inimene kartma sellist tavalist demokraatlikku toimingut nagu valimised.
On muidugi neid, kes kardavad valimistulemusi. Näiteks seda, et võimule tulevad sotsid ning kehtestatakse astmeline tulumaks, ettevõtete kasumitele pannakse maks peale ja hakatakse muud vasakpoolsust tegema. Aga nemad on siiski mures valimistulemuse pärast.
Kristjan Rahu on sedasorti ärimees, kelle äri vajalikuks osaks on poliitikutega hästi läbi saamine, et saaks ikka vangistatud tarbijatele sobiva hinnaga kaupa müüa. Tarbijal valikut pole, tema soojus tuleb torust, ja millise hinnaga ning kelle soojus torusse läheb, otsustavadki poliitikud.
Rahu mure muutub arusaadavaks. Tühja sest astmelisest tulumaksust, uue valitsusega kaotavad kehtivuse ka need kokkulepped ja lubadused, mida paberile ei panda. Lähema info saamiseks guugelda märksõnu “kilekott”, “Kristen Michal” ja “Kalev Lillo”. Kristjan Rahu puhul võib olla tolku ka märksõnast “Kaja Kallas”.
Kindlasti on võimalik teha kokkuleppeid ka uute meestega, aga seegi maksab ja seniste kokkulepete saavutamiseks tehtud investeeringud lähevad raisku.
Ainult Kristjan Rahu kallal norimine on võib-olla isegi ebaaus, sest tal on ettevõtjate seas mitmeid mõttekaaslasi, kes teevad sarnase stiiliga äri.
Võiks rääkida ka Vjatšeslav Leedost, kelle praamisõitjad, ent tegelikult ikkagi riik, on väga rikkaks teinud. Leedo on natuke karmima stiiliga mees. Kui Meelis Atonen lootis leida talle konkurente praamisõiduteenust pakkuma, siis mängis Leedo ikka selle peale, et jätab praamid üldse kai äärde ja saarlased ujugu mandrile, kui tahavad. Kui Leedol oli aga tahtmine teenitud kasumeid reinvesteerida, siis ei läinud ta mitte avatud turule müüma sibulat või ehitusteenust, vaid hakkas sõbraks Tallinna linnavalitsusega ja ehitas Vabaduse väljaku alla parkla. Lähema info jaoks guugelda “Meelis Atonen” ja “Edgar Savisaar”.
Kes on ikka harjunud ajama äri suletud uste taga, see ei leiagi teed avatud turule, kus tuleb konkureerida konkurentidega tänavalt.
Mulle meeldivad sellised kapitalistid, kes müüvad oma teenust laiale publikule. Kui keegi suudab iga nädal müüa 100 000 inimesele paki pelmeene, siis on ta oma rikkuse ka ausalt ära teeninud. Aga mida arvata sellistest meestest, kes ajavad äri vaid suletud uste taga maksimaalselt paarikümne poliitiku ja ametnikuga?
