Kaitseväge ootab ees kolm suurt relvaostu
Esialgu on lahtine, kas relvasüsteemid omandatakse avatud hanke korras maailmaturult või kasutades ostuks nn riik riigilt mudelit. Esimesel juhul annab Eesti riik avalikult teada oma soovist soetada teatav hulk kindlat tüüpi relvastusvarustust ning palub asjast huvitatutel teha oma pakkumised. Kes hanke võidab, sõltub juba pakutud kauba hinnast, omadustest ja paljudest lisatingimustest.
Teisel juhul ostetakse tehnika otse mõnelt sõbralikult riigilt, kelle varudes-ladudes juhtub olema Eesti vajadustele ja tingimustele vastavat relvastust - ja kes soovib sellest vabaneda. Selline tehnika ja relvastus ei pruugi olla vananenud ega isegi mitte kasutatud. Näiteks Saksamaa on juba viimased 10-15 aastat müünud huvilistele sadade kaupa oma ladudes seisvaid Leopard-tanke. Põhjus on lihtne: Bundeswehr'i koosseis on viimase 20 aasta jooksul sedavõrd kahanenud, et Saksa riigil pole neid tanke enam vaja. Lihtsam on üleliigne maha müüa kui kulutada raha selle ladustamiseks ja valvamiseks.
Ka riik riigilt hangete korral sõltub iga konkreetse tehingu hind läbirääkimistest, kuid reeglina makstakse nii oluliselt vähem kui ostes „avatud turult".
Riigikaitse kirjeldab kolme arengukava kohaselt kaitseväele soetatavat relvasüsteemi. Kirjutises toodud konkreetsed näited on illustratiivse iseloomuga, sest pole veel paika pandud, millise margi relvastust Eesti riik tulevikus hangib.
Jalaväe lahingumasinad
Esmapilgul näeb klassikaline jalaväe lahingumasin välja nagu tank. Soomustatud kere, roomikud, kahur - tank mis tank! Ainult väike. Tegelikult pole sellel masinal tankiga suurt midagi ühist peale roomikute. Ja tänapäeval on seegi väline sarnasus kadumas, sest paljud jalaväe lahingumasinad liiguvad sootuks ratasveermikul.
Lihtsalt ja lühidalt kokku võttes on jalaväe lahingumasin soomustatud sõiduk, mis on tavaliselt relvastatud väikesekaliibrilise automaatkahuriga (kaliiber 20-40 mm) ja mille ülesandeks on transportida jalaväelased (tavaliselt 5-10 meest) lahinguväljale, kus neid lahingu käigus oma relvade tulega toetada. Esimeseks jalaväe lahingumasinaks oli 1950ndate teises pooles Saksa bundesveeri tarbeks väljatöötatud Schützenpanzer 12-3. Esimese lahinguristsed läbinud mudeli tiitli pälvis aga siiski 1966. aastal Nõukogude armee relvastusse võetud BMP-1.
Võrreldes tankiga on jalaväe lahingumasin (ingl k infantry fighting vehicle, IFV; vene k bojevaja mašina pehotõ, BMP) kaalult tunduvalt kergem, nõrgemalt soomustatud ja relvastatud. Kuid soomustransportööriga kõrvutades on tema mass suurem, relvastus võimsam ning soomuskaitse parem. Nende kolme sõjamasinatüübi tähtsaim erinevus seisneb aga ülesannetes. Tank on raske soomusmasin võimsa kahuriga, selle ülesannete hulka ei kuulu sõdurite transportimine. See viimane on aga just jalaväe lahingumasina üks põhifunktsioone: suure osa sõiduki korpusest hõivab meeskonnasektsioon, mis on ette nähtud täisrelvis jalaväelaste transportimiseks. Nii sarnaneb ta osalt soomustransportööriga, näiteks praegu kaitseväe relvastuse olevate Soome päritolu Pasi-seeria masinatega.
Soomustransportööri ülesandeks on ainult sõdurite transportimine, mitte otseses lahingutegevuses osalemine. Selleks on tema soomus ja relvastus liiga nõrgad. Lahingumasin on aga konstrueeritud just eesmärgiga - nagu ütleb tema nimigi - osaleda lahingus koos jalaväelastega. Selle tarvis ongi ta relvastatud kerge automaatkahuriga, mis suudab hävitada vastase soomustransportööre, kahjustada ehitisi-rajatisi ning suruda maha vastase jalaväge. Lisaks on lahingumasina relvastuses reeglina üks või mitu kuulipildujat, tänapäeval tihti ka tankitõrje raketikompleksid ja/või automaatgranaadiheitjad.
Jalaväe lahingumasina soomus on seejuures piisavalt tugev pakkumaks kaitset suurekaliibriliste kuulipildujate ja osalt ka väikesekaliibriliste automaatkahurite tule eest. Kui tema relvastuses on moodsad tankitõrje raktikompleksid, kujutab jalaväe lahingumasin enesest ohtu ka lahingutankile.
NATO nõuetele vastavad nüüdisaegsed jalaväe lahingumasinad on näiteks Rootsi CV90-seeria, Soome Patria AMV, Hispaania-Austria koostöös valminud ASCOD, Šveitsi Piranha 4, ameeriklaste Bradley. Ühe pataljoni relvastamine tähendab 40-60 jalaväe lahingumasina ja neid toetava tehnika soetamist.
Iseliikuvad suurtükid
Iseliikuva suurtüki nimetus võib esmapilgul mõjuda kummastavalt või isegi kummituslikult. Suurtükk, mis liigub ise, nagu Lendav Hollandlane? Tegelikkus on muidugi tunduvalt proosalisem. Tegemist on suurtükiga (tänapäeval enamasti haubits), mis on paigutatud kas tanki, soomuki või veoauto šassiile. Nii et liigub see relv punktist A punkti B siiski sisepõlemismootori abil.
Iseliikuva suurtüki idee pärineb brittidelt ning sündis esimese maailmasõja lahingutes läänerindel. Nimelt oli toonane imerelv tank suuteline küll vastase kaitseliinidest läbi murdma, kuid läbimurdel saavutatud edu hoidmiseks ja arendamiseks pidi tankidele ning jalaväele järele jõudma ka suurtükivägi. Et tavalised hobuste veetavad kahurid-haubitsad tankidega sammu pidada ei suutnud, monteeriti haubits tankiveermikule.
Toonane idee jäi siiski eksperimendi tasemele ning laialdaselt võttis iseliikuvad suurtükid kasutusele Saksa Wehrmacht teises maailmasõjas. Kontseptsioon oli sama - suurtükivägi pidi suutma edasi liikuda samas tempos kiiresti pealetungivate Saksa tankiüksustega ning selleks pidi ka suurtükiväe maastikuläbivus olema tankidega võrdne. Veoautod kippusid aga tihtilugu takerduma maastikul, millest roomikutega lahingumasinad end hõlpsasti läbi murdsid. Lahendus oli nagu varemgi: tankidelt eemaldati torn, korpus ehitati ümber ning lintveermikule monteeriti välikahur või haubits.
See kontseptsioon on suuresti muutumatuna püsinud tänapäevani, seda küll kahe erisusega. Esiteks on praegu laialt levinud nii lintveermikul (enamasti kasutatakse tankišassiisid) kui ratastel iseliikuvad suurtükid. Teiseks on tänapäevane liikursuurtükk võrreldamatult keerulisem relvasüsteem kui tema eelkäijad. Tänu digitaliseeritud tulejuhtimissüsteemidele, tulejuhtimisradaritele, suurtüki automaatlaadimissüsteemidele ja paljule muule on need relvasüsteemid suutelised avama vastase pihta tule minut või kaks pärast peatumist, saatma kuni 40 kilomeetri kaugusel asuva sihtmärgi pihta minuti jooksul kümmekond suurekaliibrilist mürsku ning seejärel lahkuma positsioonilt juba minuti pärast. Paljude liikursuurtükkide puhul ei pea seejuures meeskond kogu eelkirjeldatud protsessi kestel lahkuma masina soomuskatte alt.
Lihtsamad iseliikuvad suurtükisüsteemid on ehitatud veoauto šassiile, laadimissüsteem on poolautomaatne ning soomustatud on vaid meeskonnakabiin - relva laadimine ja suurem osa ülejäänud tuleavamiseks vajalikust tegevusest toimub maastikul. Kuid ka sellised liikursuurtükid, näiteks Prantsuse päritolu CAESAR, suudavad 15sekundilise „valangu" vältel teele saata kolm mürsku ning tavarežiimis tulistades välja lasta kuus kuni kaheksa mürsku minutis.
Nn tankipõhiste liikursuurtükkide eelisteks on roomiktehnikale iseloomulik hea maastikuläbivus, meeskonna hea soomuskaitse ning tavaliselt kõrgem automatiseerituse aste; miinusteks jällegi suur mass, keerukam ja kallim hooldus ja remont, ning tavaliselt ka kõrgem hind. Näited: Saksa Panzerhaubitze 2000, USA M109 Paladin.
Ratasveermikul põhinevad liikursuurtükid on tavaliselt veidi madalama hinnaga, lihtsamad hooldada-remontida ning kergemakaalulised. Viimane on oluline näiteks õhutranspordi puhul. Miinuseks on aga mõnevõrra kehvem maastikuläbivus ja mitmetel mudelitel ka suurtükimeeskonna halvem kaitstus. Näide: Prantsuse CAESAR.
Ühe suurtükipataljoni relvastusse kuulub tavaliselt 18-24 iseliikuvat suurtükki.
Tankitõrje raketikompleksid
Esimesed juhitavad tankitõrje raketikompleksid töötati välja ja võeti relvastusse 1950. aastatel. Need nn esimese põlvkonna tankitõrjeraketid olid käsitsi juhitavad: rakett oli juhtmetega ühendatud puldiga, mille taga tegutsev sõdur pidi juhtkangi abil pidevalt nii suunama raketi lendu kui ka jälgima sihtmärki. Sellise relva käsitsemine oli isegi õppustel keerukas, sihtmärgi tabamine nõudis pikka ja põhjalikku treeningut ning sestap oli soomusmasina hävitamise tõenäosus keskmiselt mitte suurem kui 50 protsenti.
Tankitõrje raketikomplekside teise põlvkonda kuuluvad nn poolautomaatsed raketid töötati välja 1960. ja võeti relvastusse 1970. aastatel. Seda tüüpi relvasüsteemide puhul ei pidanud enam sõdur ise manuaalselt raketi lendu suunama, selle tegi tema eest ära automaatika. Küll aga tuli soomukit või tanki hoida pidevalt sihikul hetkeni, mil rakett sihtmärgini jõudis. Mis omakorda tähendas, et tankitõrjuja pidi kogu raketi lennu kestel jääma oma positsioonile ning oli seega ka kergemini avastatav ja haavatav. Teise põlvkonda kuuluvad ka praegu Eesti kaitseväe relvastuses olevad tankitõrje raketikompleksid Milan ja MAPATS.
Kaitseväe arengukava kohaselt hangitavad kolmanda põlvkonna tankitõrje raketikompleksid on moodsaimad omalaadsed, välja töötatud ja relvastusse võetud 1990. aastate teises pooles. Enamik selle põlvkonna rakettidest töötab nii-öelda lase-ja-unusta (fire-and-forget) põhimõttel - sõdur valib välja sihtmärgi, „lukustab" sellele relvasüsteemi, tulistab välja raketi, ning rakett leiab sihtmärgi üles juba iseseisvalt. Kolmanda põlvkonna raketitõrjekompleksid võimaldavad sõduril pärast lasu sooritamist oma positsioonilt kohe lahkuda, ilma et peaks ära ootama tabamust. Kuid sellistel relvadel on ka miinus. Nimelt on nad reeglina tundlikumad kõikvõmalike elektrooniliste segamis- ja kaitsesüsteemise suhtes.
Eesti lähinaabritest on kolmanda põlvkonna tankitõrje raketikomplekse soetanud näiteks Leedu ja Läti (USAs valmistaud Javelin) ning Soome ja Poola (Iisraeli päritolu Spike).
Ühe brigaadi relvastamine tankitõrje raketikompleksidega tähendab 20-40 relvasüsteemi hankimist.
Autor väljendab artiklis isiklikke seisukohti.
