Nädala album: Nende vaikseim plaat, kuid ikka sisepingeid täis
Nick Cave & The Bad Seeds “Push the Sky Away”
(Bad Seed Ltd)
“See on pehmo,” ütlevad mulle kaks inimest enne, kui ma olen ühtki lugu kuulnud. Hmm. Muidugi, Cave’iga seostuvad igasugused katsetused, teatraalne süngus, mõni südantlõhestav ballaad, kõike muud, mida saab selle koosseisu leiutet indie-muusika territooriumiosaga siduda. Aga miks pehmo? Mis on ekstsentrilise jutlustajaga juhtunud? Kas tõesti pole siin monotoonset megabluusi või gospellikke hõiskeid? Kuulame.
Need üheksa laulu on eemalt vaadates lausa sarnased. Esiplaanil laulja hääl, tagaplaanil minimalistlikud kitarr, bass, löökpillid ja nende vahele kiilutult või siis eraldi tegutsevad peaaegu vööni habemega multiinstrumentalist Warren Ellise viiulid, klahvid, luubid ja töötlused. Vahel on raske ette kujutada, mis pill mis heli just tekitab, ja see polegi oluline.
Veidi süvenedes hakkad aga nägema erinevusi. Avalugu “We No Who U R” on meditatiivne mõtisklus tüüpiliselt hämara kujundliku tekstiga, “Wide Lovely Eyes” jätkab samast kohast, ainult tunded on selgemad, Cave’i silmade ees libiseb midagi armastusfilmi taolist, õrn ja samas vahel ikka äraolev. “Water’s Edge” arendab tunnet edasi, natuke kindlameelsemalt, sisaldades ühe imeilusa idamaise viisikäigu. Tundub, et Cave’i tavalisest maniakaalsusest on võimalik teha kammervariant, vähendatud koopia, mis samas töötab nagu päris. Vaikselt kulgev, krüptilise tekstiga ja millegipärast velvetundergroundlik “Jubilee Street” suubub refräänina töötavasse instrumentaalossa, “Mermaids” on siinses kontekstis lausa poplaul, aga samas nauditavalt hõreda atmosfääriga. “We Real Cool” seisab paigal, vahel siiski mikroskoopilisi nihkeid tehes ja intensiivistudes; sama meeleolu, aga veel delikaatsema kõlaga, lisanduvad lastest taustalauljad, kultiveerib “Finishing Jubilee Street”. “Higgs Boson Blues” – bluus küll, aga jällegi pigem sisepingeist, mida algul päriselt välja ei näidata, aga millest hiljem ei pääse. Võib-olla viitab see kõige enam eelmistele plaatidele. Nimilaul näib kõnelevat mingist lootusetust võitlusest, samas on seal kindlameelsust ja optimismi.
