Nädala raamat: Mõnus arhitektuuriraamat
Karin Hallas-Murula “101 Eesti arhitektuuriteost”
Varrak, 2012. 216 lk.
Arhitektuur on mu salakirg. Linnas jalutades tüütan abikaasat jutuvadaga, et näe, vaata, milline rõdu, või oi kui toredad lintaknad. Ka raamaturiiulisse on arhitektuuriraamatuid omajagu kogunenud. Olen need kõik ilusti läbi vaadanud, aga lugenud siiski vaid pealiskaudselt. Mitte et ma teksti süveneda ei oska. Kas või hiljuti ilmunud Kenneth Framptoni “Moodsa arhitektuuri” lugesin läbi.
Samuti neelasin Karin Hallas-Murula “101 Eesti arhitektuuriteost”. Mõnus arhitektuuriraamat ei pea tingimata olema kriitpaberil pildialbum, tähtis on, et jutt poleks tuim, vaid lähtuks inimesest. Arhitektuur ise loob ju ruumi, milles inimene elab, õpib, töötab, sureb. Näiteks kujutav kunst on palju rohkem asi iseeneses. Majades on inimene sees ning inimene on tugevalt sees ka Hallas-Murula raamatus.
Mulle meeldib, et autor ütleb välja täiesti asjalikke asju, näiteks seisukoha Saha kabeli kaubastamise kohta. Asjakohaselt mõjuvad ka siit-sealt läbi käivad isiklikud mälestused. Arhitektuuriteos pole ju ainult maht, koht ja avatäited. Kõige tähtsam osa sünnib siis, kui arhitekt ja ehitaja on oma töö teinud. Näikse, et nõnda autor hooneid võtabki, inimelu voolusängidena.
Objektide poolest on raamatus olemas kõik ootuspärane Pirita kloostrist Laululavani ja Niguliste kirikust Linnahallini. Mind, keda eriti huvitab arhitektuur alates Vene modernistidest ja Bauhausist, rõõmustab, et välja pole jäänud ka suurepärased nõukogudeaegsed hooned, nagu näiteks Kuldne Kodu Pärnus ja Rapla KEK. Samuti rõõmustab, et ajaline haare ulatub otsaga tänapäeva, Tartu Tigutorni, Rotermanni kvartali ja Maanteemuuseumini.
Raamat on kergesti loetav, kuid siiski faktirohke ning – mis peamine – läbitunnetatud struktuuriga. Eesti arhitektuur ei koosne ju juhuslikest üksikobjektidest, vaid on tervik. Seda mõjutasid näiteks Tsaari-Venemaa seadused, arhitektuuriõppeasutuste asukohad, majandus ja rahvusvahelised moevoolud. Ma ei maininud Framptoni raamatut ilmaasjata. Too on küll õpikulik ja struktuursem, kuid üldistusjõu poolest ei jää Hallas-Murula teos Framptoni omast oluliselt maha, isegi kui “101” sarja raamat pole tõenäoliselt piibli-ambitsiooniga kirjutatud.
