Kes on teksabrändi MINU taga?
“Hallo, kas ma räägin MINUga?”
Tunne, nagu oleksin sattunud “Hukkunud alpinisti” hotelli, hajub, kui telefonis vastatakse:
“Jaa, Sten Karik kuuleb.”
Kui Tallinna kesklinna välireklaami vallutasid möödunud aasta novembris teksastatud hiidpeadega tibud, ahvid ja hirved, kes reklaamisid mingit itsminu.com’i, ei tulnud mulle pähegi, et tegemist võiks olla Eestis toodetava teksabrändiga. Sellest ajast peale, kui Levi Strauss 150 aastat tagasi telgiriidest tööpükstele esimese patendi võttis, on teksabisnis ja -disain ikka olnud ameeriklaste vallutamatu pärusmaa.
Nii arvasin mina ja seda pidas enesestmõistetavaks ka USA patendiametnik, kes umbes aasta tagasi pidi MINU kahevärviliste teksapükste mudelid 0301 ja 0401 Ameerikas patenteerima põhjamaise väikeriigi tundmatute tegijate nimele. Tõepoolest – keegi pole varem just selliste pükste peale tulnud, imestas patendiametnik ning leidis lähima sarnasuse 19. sajandi ratsapükstega (siiski piisavalt erinevad MINU omadest).
“Jaa, meil on nende mudelite peale patent põhimõtteliselt kogu maailmas,” ütleb Joanna Ojastu.
Vähem kui kolme aastaga on MINU teksabränd jõudnud nii Tallinna Stockmanni lettidele kui ka on teel Berliini, Hollandisse ja Belgiasse. Joanna ja Sten, partnerid nii töö- kui eraelus, lõid oma ettevõtte õhinapõhiselt ja “algusest peale on ka EAS meid toetanud ning meie visiooni jaganud, aitäh neile”.
“Lihtsalt ühel hommikul ärkasime teadmisega, et tahame teha oma brändi ja viia see maailmaturule. Kui esimesed püksid valmis saime, nägime täielikku visiooni,” räägivad nad. Joanna ja Sten räägivad kirega, üksteisel sõnasabast haarates, teise mõtteid lõpetades – ja ainult meie-vormis.
Kaks aastat tagasi alustasid turundusega leiba teeniv Sten (ütleb, et ta otsustas olla 27aastane – sellest otsusest on mõni aasta möödas) ja modell Joanna (otsustatud vanus 22) sellest, et lõikasid ühed püksid katki ja õmblesid need vanal õmblusmasinal mööbliriidega kokku ning proovisid tulemusega ise ringi käia. Sättisid midagi ümber, sikutasid õmblusi, nühkisid pesumasinas, vuristasid uued kokku… Kuni endal sai hea ja mõnus käia. Aasta kulus selleks, et leida oma ideedega sobiv tooraine ning koostöö partneritega loksuks paika.
Sten: “Meie jaoks ei ole sõna “ei saa”.
Joanna: “Kui visioon on, siis saab!”
Joanna mõtleb hetke ja parandab siis ennast: “Nahksilte pükstele me siiski ei saanud Eestist – kui tahad suurt kogust nahketiketti, mis 90kraadises esmapesus, mis me teksadele teeme, vastu peavad, siis seda ikka ei saanud.”
Nende visioon on Euroopa-keskne: õmblejad on eestlased, kangas tuleb Belgiast, püksid õmmeldakse Tallinnas. Pole mõeldav, et ühel päeval valmivad nende Toompea üüripinnal disainitud püksid-särgid kuskil Aasia urgastes lapsorjade käe all. “Meie viis on aeglane mood, mitte masstoodang. See on tulevik.”
Õmblusmasinat, mis suudaks paksu teksariiet õmmelda, polnud sugugi kerge leida. Kuni ühel päeval juhatas saatus nad “ühe teksameistri” juurde. Mees, kes teksamaailma ammu jätnud ning elas nüüd paksus laanes ja pakkus neile indiaanitelgi kõrval nurmenukuteed. Mees, kelle kogu masinapark seisis ilusti garaažis. “Kui sinna sisse astusime, siis tundsime kohe ära,” ütleb Sten. Seesama mees nüüd MINU teksaseid õmblebki. Äsja laienes nende “tootmisliin” viie ammu ihaldatud teksaõmblusmasinani.
Teksaseid on Eestis varemgi toodetud: nii suurtootjad Sangar, Noorus kui ka Monton on püüdnud teksaturul püsida, kuid suurtootmises ei tasu see ära. MINU “vabrikus” teevad alates niidi valimisest kuni reklaamplakatil poseerimiseni kaks omanikku kõik ise, muidugi koos MINU õmblusmeistritega. Sten ütleb, et kõige raskem on olnud usaldusväärsete partnerite leidmine, selliste õmblejate, kes “viitsiks südamega teha ja meid mõistaks”.
MINU esimene partii teksasärke jäi poodidesse mitu kuud hiljaks, kuna tootjal polnud mõnekümne särgi õmblemisega kiiret. Poepidajad muutusid juba närviliseks. “Kui siis partii lõpuks käes oli, viskasin juhuslikult ühe särgi pesumasinasse – ja see tõmbus selja pealt kaheksa sentimeetrit kokku. Saatsin terve satsi tagasi,” räägib Sten ning Joanna lõpetab ta mõtte: “Kui kellelgi kuskil tootmisetapis on suva, siis korralikku lõpptulemust ei saa.” Uurin püksiõmblusi ja seelikupalistusi: perfektne!
Igas eduloos on peidus raskustega võitlemine, nii ka MINU-loos. Kui Joanna ja Sten esimest korda teksamessile läksid, vaatasid vanad denimi-vaalad neist läbi ega vaevunud kahe noore eestlasega rääkimagi. “Päris palju pidi eneseusku olema, meie suhtes oli päris palju eelarvamusi,” võtab Joanna tagasihoidlikult kokku ja lisab, et nüüd võetakse neid seal hästi vastu. Samasugune jäämurdmine ootas Eestis: “Käisime erinevaid töökodasid läbi, enamik ütlesid ära, öeldi, et ei saa, ei ole võimalik.”
Teksamaterjalist rääkides muutuvad nad poeetiliseks: “Teksad oleks nagu nahk – kukud ja armid jäävad järele, kannad telefoni taskus ja sellest jääb jälg, teksad muutuvad koos sinuga, teksad toovad sinu karakteri esile.”
Sten näitab, kuidas käsi teksataskutes sirgeks surudes vajuvad need täpselt õigesti rebadele ja naistel muudavad need tagumiku täpselt selliseks nagu vaja: kellel suuremaks, kellel väiksemaks.
Kuidas nimi tuli?
Joanna: “Nimi lihtsalt tuli ühel hommikul. Prantslased hääldavad nii armsalt: minüü!”
Umbes kuu aja pärast esitletakse Berliinis ühes showroom’is, kus müüakse kuulsaid teksabrände G Stari, Dieslit jne, MINU (ja selle lühendi MU) esimest täiskollektsiooni: “Full set: mantlid-kleidid-seelikud, kogu sats 30–40 toodet.” Ainult oma nööp on veel puudu – see jõuab esitluse ajaks kohale.
Hiljuti said nad kirja Manchester Unitedi mänedžerilt. Selgus, et kuulus jalgpalliklubi on sõnaühendit MU enda omaks pidanud. Joanna ja Sten võtsid jalgpalliklubi hirmu “konkurentide” ees tunnustusena. Pärast paari meili vahetamist said jalgpallurid aru, et neil ilmselt ei ole teineteise turusegmenti asja.
“Miks te ise tagaplaanile hoiate?”
“Põhirõhk on brändil. Mingis mõttes pole meie ju üldse olulised, küll aga me peegeldume brändis. Paljud meie sõpradest ei teagi, nad ärkavad alles nüüd.”
“Kas olete disainerid või ärimehed?”
“Loojad!”
Kui Joanna ja Sten on päev läbi teksakangastega mässanud, on neil õhtuks käed sinised. Õige denimi tunnedki sellest ära, et annab natuke värvi.
