Villu Zirnask: Tippjuhid tuleb panna ka kahjumeid sööma
Šveitsi äsjasel rahvahääletusel sai ülekaaluka poolehoiu ettepanek piirata tippjuhtide töötasu ja keelustada ülisuured lahkumishüvitised. Ei pea olema vasakpoolne, et seda plaani põhimõtteliselt õigeks pidada.
Kõigepealt mõõtkavast. Šveitsi rahvahääletuse ajendiks olid juhtumid nagu Novartise endise juhi Daniel Vasella lahkumise näide. Ta sai 2011. aastal koos lisatasudega palka 12 miljonit eurot ja tema lahkumishüvitiseks oli ligi 59 miljonit eurot, millest Vasella avalikkuse pahameele survel küll loobus. Võrdluseks: Eesti viimase aja kõige skandaalsem palk on olnud Tero Taskila 33 300 eurot kuus (ehk 400 000 eurot aasta arvestuses) ja ligi 100 000 eurot lahkumishüvitiseks.
Arvestades Šveitsi ja Eesti tavatöötajate palgataseme erinevust, samuti Novartise ja Estonian Airi erinevaid suurusi, oli ka Taskila palk kopsakas, aga vähemalt inimlikult hoomatava suurusega. Aga 12 miljonit eurot? Milleks inimesele 12 miljoni euro suurune aastapalk?
Suhteliselt lihtne on ette kujutada, kuidas näiteks 10 800 euro suurune kuupalk (nagu Sandor Liivel) enda ja oma pere elukvaliteedi parandamiseks ja tuleviku kindlustamiseks mõistlikult ära kasutada. Teatud palganumbrist alates ei ole sisukas kasutamine enam võimalik, seda ületav raha läheb pahatihti mõttetule luksusele ja ärplemisele.
Paralleeli saab tõmmata investeerimismaailmaga – kui fondijuhile antakse investeerimiseks liiga palju raha, siis ei oska ta sellega midagi tarka teha. Palgapiirangute vastased räägivad motivatsioonist ja riskijulgusest, mille piirangute kehtestamine juhtidelt ära võtab.
See argument on nõrk. Lihttöötajate puhul räägitakse ju juba sadu kordi väiksemate palgatasemete puhul, et sealt edasi on palk kehv motivaator, mis ainult lühikeseks ajaks tööle pühendumist suurendab. Ega tippjuhtidegi puhul teisiti ole. Palganumber on lihtsalt kujunenud põhiliseks mõõdupuuks, millega juhid enda väärtust teiste omaga võrdlevad, sisulise tööpanusega on seos tihti nõrk.
Tulemus polegi tähtis?
Näiteks Amazon.com’i juht Jeff Bezos on Harvard Business Review viimases numbris avaldatud uuringu järgi maailma parim elav juht ettevõtte börsiväärtuse (ja seega ka aktsionäride rikkuse) tõusu järgi 1997–2010 (Bezost edestas ainult lahkunud Steve Jobs). Aga ajakirja Forbes Ameerika tippjuhtide palgaedetabelis aastal 2012 on Bezos alles 470. kohal.
Bezose positiivne, Vasella ja Taskila negatiivne näide ning hulk teisi viimase 15 aasta juhtimisskandaale on selge märk sellest, et tippjuhtide palgakorraldus vajab suuremat remonti.
Üks möödunud aastal Briti börsiettevõtete kohta avaldatud uuring leidis näiteks, et seos juhtivtöötajate tasu ja ettevõtte tulemuslikkuse vahel on kõigis majandusharudes nõrk. Teisisõnu maksti juhtidele hästi sõltumata töötulemustest.
Nicholas Talebi sõnadega: peame sundima ettevõttejuhte ka kahjumeid sööma.
