Olev Vaher: Kahanevalt „jätkusuutlik" Eesti

Maaülikooli rektori inaugureerimisel ütles president Ilves et Eesti elutähtis ülesanne on pigem toimetulek paratamatu kahanemisega.

2020. aastaks on ÜRO stsenaariumite järgi maailma rahvastiku suurus juba 7,5 kuni 8 miljardit ja 2040. aastaks 9±1 miljardit. Põhjasõja ajal, katku laastamise järel, oli Eestimaal elanikke 150 000, kuid ka kogu maailma rahvastik oli tänasest 12 korda väiksem ligi 600 miljonit. Globaalselt vaadates võiks Eesti tänast demograafia olukorda lugeda isegi kehvemaks kui aastatel 1710-1720? Võttes kaksteist korda enam, peaks Eestis elama 12 * 150 tuhat = 1,8 miljonit.

Rahvaloenduse reglemendi järgi loeti kõik viimase aasta jooksul lahkunud Eestis elavaiks. Eesti väljarände seis fikseeriti 01.01.2011, kuid Statistikaameti analüüsid ilmusid alles detsembris 2012 - kaks aastat hiljem ja pole põhjust muretseda?

Statistikaameti 18. jaanuari elanike arvu uudisele olid veebis lisatud ka graafikud aastate lõikes: elus­sünnid, surnud, loomulik iive ja rändesaldo:

Kõige silmatorkamatuma värviga on rändesaldo. Kas kriisi varjamiseks?

Yana Toomi Eesti põhiseaduse eesmärkide vastane retoorika baseerus veel 2011. aasta väljarände statistikal. Mullu väljaränne lausa hüppas 1,75-korda suuremaks ja kellelgi peale Margus Tsahkna pole muret. Üksnes materdati Yana Toomi sõnastuse pärast - eesmärgiga ennast esitleda. Kas valijad rahulduvad probleemi lahendamise matkimisega? Piirideta Euroopas on rände trende muuta võimatu. Vastavate kallite poliitikatega saab seda ehk veidi pehmendada. Aga väljarännet kiidetakse avalikult.

Mõtlesin et ootaks kevadised täpsustused ära. Aga presidendi kõne „paratamatu" hääbumisega leppimisest, ärgitas koguma Statistikaameti andmeid. Leidsin segaduse elanike arvuga enne Riigikogu 2011. aasta valimisi - põhjus: väljarände info puudumine, mistõttu kahe rahvaloenduse vahelisel ajal läks kaduma 23 550 inimest. Ka pärast rände registreerimise kohustuslikuks muutmist osa lahkujaid seda erinevatel põhjustel ei deklareeri. Keskmine Eestist väljarände puudujääk oli 2140 inimest aastas ja tegelikult lahkus mullu Eestist 13 tuhat inimest.

Välistamaks kriisiaja ajutist sündide tõusu, uurisin trende aastast 2007. Sündide (15741) vahe mullusega (14054) võrreldes oli -1687 ja jagades selle viiega sain sündide languseks 337 aastas. Surmade languse trendiks sain viimase kolme aasta keskmiselt 189 surma aastas. (16081-lt langus 15514-le). Joonis illustreerib miks ma ei võtnud kolme või nelja viimase aasta põhjal sünni trendi:

Sisserännul on meil jätkuvalt madal 0,1%line kvoot, võtsin arvrea genereerimise valemiks viimase nelja aasta aritmeetilise keskmise.

Huvitavaim on väljaränne. Meil olevat ligi 40 tuhat töötut noort, kuigi Töötukassas on end registreerinud 42 776 inimest, sest pikaajalisi töötuid ei registreerita. Statistika­ameti vabade ja hõivatud ametikohtade statistika järgi oli Eestis nelja aasta jooksul võrreldes 2008. aasta esimese kvartaliga ligi 100 000 töökohta vähem. Esimesed välismaale lahkunud on juba ees ja aitavad uutel Eestist lahkujatel võõrsil lihtsamalt sisseelada. Eeldan et noorte lahkumine saab valdavaks, väiksem osa ehk neist ka naaseb 5-10 aastat hiljem. Eesti magistriõpe on ingliskeelne. Miks mitte, kohe pärast gümnaasiumi, minna mõnda suurlinna õppima? Õppimisega kaasnev sotsiaalne kapital on metropolides parem.

Tulekul on ka teine trend - vanemaealiste väljaränne. Ansipi, Ligi ja Aaviksoo koolivennad ning -õed lahkuvad varsti Soome. Neile saabub viimane aeg, enne 65-aastaseks saamist, Soomes viis aastat kasvõi koristaja või autojuhina töötada, et välja teenida Soome rahvapension, mis on Eesti omast kuni kolm korda suurem. Vanuserühm „50 ja enam" lihtsalt ei tea veel seda. Seetõttu on nemad seni kõige väiksem Soome rändajate vanuserühm, isegi väiksem kui alla 15 aastased lapsed:

Üleilmastumine on tekitanud riikide vahelise karmi konkurentsi ka elukeskkonnana. Paljud esmatarbekaubad ja toit on Soomega võrreldavate hindadega. Eurostat teatas mullu et Eesti elukallidus on 79% EL 27 liikme keskmisest ja Soomel 125%. Aga Eesti inflatsioon on kuni 2,5 korda kõrgem. Näiteks viimase 10 aasta Eesti keskmine aastainflatsioon on 4,16%, kuid Soomes kõigest 1,75%. Eeldades et EL keskmine elu­kallidus kasvab 2,5% aastas, püüab Eesti 2027. aastal EL elu­kalliduse kinni.

Juba mullu oli elekter Eestis võrgutasude tõttu kallim kui Soomes. Nüüd on see 25% kallim ja on valitsusele täiendav kaudne maks. Ka korteri üürimine on Tallinnas kallim kui Soomes, Näiteks Helsingis avaliku sektori toetatud korterite üür on 10,5 eurot ruutmeetrilt. Mis jõud peaks alla mediaanpalga teenijaid Eestis veel kinni hoidma? Kui „asendamatud" valitsejad igal võimalusel silmakirjalikult valetavad ja solvavad?

Kahjuks puudub mullune Eestist Soome väljarände statistika. Veel parem kui saaks selle kuude lõikes, siis ehk oskaks sealt välja lugeda võimalikke trende. Ennustasin „sisetunde" baasil, võttes aluseks eelmise väljarände hüppe aastal 2009. Kui välja­rände kasvu kordaja hüppas 11,45-le ning järgmisel aastal kahanes 2,52-le. Mullu oli hüppeliselt suurenenud väljarände kasvu kordaja 5,06. Seega tänavu võiks see olla 1,125 ehk väljaränne kasvab mullusega võrreldes12,5% andes väljarändeks 16 110. Kui pasta on tuubist väljas, on seda võimatu tuubi tagasi saada...

Eeldasin et hiljemalt aastal 2019 tuleb poliitikas muutus. Eesti ei saa enam kauem jätkata pärastsõjaaegsete külvivolinike stiilis suhtlevate poliitikutega. Siis muudatusi teha on juba hilja. Eesti saab EL netomaksjaks. EL keskmise viivad alla liitujad Serbia, Makedoonia, Horvaatia ja Montenegro. 2017. aastaks langeb Eesti elanike arv 1,2 miljonile ja SKP-jõukuse senine „konstant" 1,34 miljonit on 11,67% väiksem. Eesti SKP elaniku kohta kasvab, ka Eesti majanduse Euroopa Liidu keskmisega samas tempos kasvades, praeguselt 67,5%lt 75,4%le ja osa EL toetutusi jääb saamata.

Nüüd lisasin valemid juurde ja panin arvud aasta-aastalt kasvama, et näha mis meid ootab 10 või 15 aasta pärast. Millegagi hõisata pole, pilt on enam kui kurb:

Elanike arvule kujundasin ka teise arvrea - eeldades et 2015. aasta Riigikogu valimistel kartelliparteide süsteem murtakse, tuleb uus inimkapitali arendav poliitika.

Prognoos on tehtud senise poliitilise olukorra pealt. Loodaks, et artikli ilmumine muudab ühiskonna teadvust. Ei vana ega ka uus valitsuse koalitsioon tuleva 2014. aasta eelarvet enam jõhkralt kaasmalastest ülesõites ei tee.

Mida uueks poliitikaks vaja on?

1. Stabiliseerida elussündide arv 14 ja 15 tuhande vahel, 
2. Väljarände põhjuste pehmendamine kõrgharitutele,
3. Väljarände põhjuste kõrvaldamine kesk- ja põhiharitutele,
4. Eestis õppivate välistudengite Eestis töötama ahvatlemine,
5. Inimkapitali arendamine - „odava " asemele nutikas tööjõud.

Jälgides demograafilist debatti, pole ma 10 aasta jooksul märganud et teadvustataks 1980ndate lõpul elussündide ootamatu kasvu tegelikku põhjust. Jah seksrevolutsioon ja laulev revolutsioon võisid anda tõuke esimese harvem teise lapse sünniks, kuid enamasti lõppesid need abortidega, millede arv ületas 1980ndatel sündide arvu. Paljusid peresid motiveeris kolmelapselistele peredele väljaspool järjekorda antud kolme- või neljatoaline korter. Kahjuks EL liitumise järgselt kasuahned Skandinaavia pangad käivitasid Eesti kinnisvaras enneolematu hinnaralli ja loodetud vanema hüvitisest tulenenud sündide kasv kustus. Just kolmanda lapse sünd perre annab ühiskonna taastootmiseks vajaliku piiri 2,1 last ema kohta.

2007. aasta Riigikogu valimistel oli Reformierakonnal idee „2 miljonit eesti keele rääkijat". Nüüd aga nagu „Ameerika mägedel" sööstame kuristikku, kus kogu Eesti elanike arv, sõltumata keeleoskusest, saab kuuekohaliseks aastaks 2030.

Nõukogude okupatsiooni ajal küüditati Eestist kokku üle 30 000 inimese Siberisse ja teistesse piirkondadesse. Kas nüüd tehakse seda ligi 10-korda enam 20-25 aastaga? Poola RV juhil oli pärast teist ilmasõda mure: Mida teha Poola uutel, endistel Saksa aladel elavate sakslastega? Stalin soovitas muuta elu sakslastel nii talumatuks et nad ise lahkuvad...

Soome mõistes alamakstud tööjõukapitali massiline väljavool tõstab Eesti „jõukuse" 2020. aastaks korraks Euroopa Liidu netomaksja tasemele. Aga maksumaksjate suure lahkumise tõttu on Eesti eelneval seitseaastakul pidevalt hädas suure eelarve­defitsiidiga. Juba praegu on riigi­eelarve puudujäägiga ja eelarve kulutusi kaetakse 15%-20% ulatuses Euroopa Liidu toetustega. Maksukoormus on aastaks 2020. tõstetud talumatult kõrgeks. Eesti väiksuse tõttu ei saa me abi struktuurseteks reformideks ka ESM-ist, sest Eesti pankrott ei ohusta Euroopa Liidu stabiilsust. Kas Eesti ainus võimalus on riigi kärpimine kaheks Soome maakonnaks keskustega Tallinnas ja Tartus?

Olev Vaher

Tartu Ülikooli rakendusmatemaatika magister