Hans H. Luik: Meie Ilpo valiti Soome tööandjate presidendiks!

Soome tööandjate ühendus valis aasta lõpus juhiks Viru hotelli omaniku Ilpo Kokkila, kes esimese suure raha teenis Eestis.

1987. aastal saabus Eesti NSVs teie tähetund. Saabusite Soome ehitusfirma Perusyhtymä nimel tegema pakkumist Rakvere lihakombinaadi ehitamiseks. Lõpuks napsasite ehituse oma erafirmale SRV.

Jah. Nõukogude Liit pani lihakombinaadi ehituseks välja 650 miljonit marka. Ennast sõitsid pakkuma Saksa, Jugoslaavia ja Soome ehitajad. Soomest saabus Haka, Perusyhtymä, kus mina Venemaa ehituse osakonda juhtisin, ja vist Puolimatka.

Läbrääkimised kestsid ligi kaks aastat, lõpusirgele jäid jugoslaavlased.

Ja siis tegite ootamatult veel odavama pakkumise?

Jah. Meil oli venelastega Sojuzvnešstroiimpordist väga hea isiklik suhe. Moskva vaatas, et noored agarad soomlased väga tahavad seda objekti. Lepingu tegin omaenda firmaga SRV, endisest töökohast võtsin kaasa 20 töötajat. Pantisin oma kodumaja, et ehituse alguseks raha saada.

Pidi vist hiigelsuur maja olema, et 650miljonilist ehitust rahastada?

Maja oli väike, aga riski võtsin suure. Moskva maksis ka 10 protsenti ehituse hinnast ettemaksuna. Nii saime liikvele. Rakveres tegime lihakombinaadi kanalisatsiooni ehitamiseks, millega soveti pool hakkama ei saanud, ühisfirma SRV Eesti Ehitus. Eestlased rääkisid arusaadavas soome keeles, neid esindas minu jaoks Jaan Kabin. Tema tõi platsi Toomas Lumani, Egon Matsi, Mait Schmidti, Ilmar Virolaineni.

Olen mina inimesi näinud, aga Eestlase-nimelist isikut vist polegi olemas. Küll aga Virolaineneid ja Suomalaineneid. Aga kõigist neist meestest said hiljem rikkad Eesti Ehituse aktsionärid. Müüsite Eesti Ehituse aktsiad Lumanile & Co’le?

Luman ja Mats olid väga aktiivsed poisid. Nad tahtsid väga põhiomanikeks saada ja aktsiad osta. Soomes aga hakkas kohutav lama-aeg. Mida tookord müüa sai, tuli müüa.

Kui eestlased pääsesid Helsingisse, olid kraanadel uhked ehitusfirmade nimed: Polar, Haka, Puolimatka. Ühtegi neist ei näe enam. Perusyhtymät, mille palgal olles teie Rakveres läbi rääkima hakkasite, pole samuti.

Nad on teiste poolt alla neelatud. YIT, mis oli Perusyhtymä tütarfirma, võttis emafirma üle... Ja ka SKOP panka, millele ma kogu oma vara pantisin, pole enam. Lama oli totaalne.

Imelik oli, jah, näha krediitkaartide ja ameerika farmeriautodega soomlasi, kes kurtsid, et ajad on halvad... ENSVga võrreldes olid nad jõukad. Kui palju Rakverest lõpuks kasumit tuli? Räägiti, et 100 miljonit FIMi?

Piisavalt tuli. Kasumi tagas muuhulgas see, et rajasime Eestisse oma betoondetailide tehase. Nii Rakverre kui Tallinna, Betoonelement nimeks. Järgmisena hakkasime Palace-hotelli renoveerima. Leidsime NSV Liidu Väliskaubanduseministeeriumi ENSV voliniku asetäitja 30aastase Toomas Sildmäe ja temast sai Finest S.P. peadirektor. Tallinna Hotellikoondisel oli 51 protsenti aktsiatest, sest ühisfirmas ei tohtinud välismaalasel enamust olla. Ent me ei hääletanud mitte kunagi.

Sildmäe asutas omakorda Finest Vendorsi kaubandusfirma, Finest Auto, Finesti restoranid, Peetri Pizza...

Eesti Ekspressi... Seda lehte, muuseas, pakkusin Kauppalehtile. Nad ei soovinud osta ja tegid vea. Tagantjärele vaadates oleks kõiki Sildmäe hooga alustatud firmasid pidanud edasi arendama

Loe pikka intervjuud Ilpo Kokkilaga Eesti Ekspressi tasulisest versioonist