Kokkila kolm superdiili

1. Kokkuhoiunipid Rakvere lihakombinaadil

Rakvere lihakombinaadi puhul oli eelarvest välja jäänud puhastusseadmete ehitus. Lihatööstus puhastusseadmeteta pole aga võimalik. Lisaraha, rublad, leiti. Aga rublasid ei saanud maksta Soome ehitajatele.

Loodi ühisettevõte SRV Eesti Ehitus, kus osanikeks said lihakombinaadi tellinud Agroprom ning Ilpo Kokkila firma SRV. Rublade eest ehitasid uuele kombinaadile puhastusseadmeid ühisettevõtte palgal olnud kohalikud mehed. Lihatööstust rajasid kõva valuuta eest aga Soome ehitajad.

KGB ähvardas, et kohalikud ehitajad ei tohi mingil juhul Lääne kolleegidega kokku puutuda. Kuid ajad muutusid ja Nõukogude riigi haare lõdvenes. Varsti ehitasid ka lihakombinaati Eesti mehed. Kohalike palk polnud nii kõrge kui sommidel ning neile ei tulnud maksta komandeeringu- ega päevarahasid. Kokkila jaoks oli see selge kokkuhoiukoht.

Ta rajas suurehituse kõrvale ehitusdetailide tootmise, selle asemel et osta ja tuua ehitusmaterjale Soomest. See andis taas märkimisväärse säästu.

Betoonitehase müüs Kokkila hiljem kohalikele maha. Ühisfirmas SRV Eesti Ehitus said senise partneri Agropromi (mis tegevuse lõpetas) asemel aktsionärideks ühisettevõtte direktor Toomas Luman, lihakombinaadi ehituse direktor Egon Mats ning Agropromi siinne esindaja Jaan Kabin. 51 protsenti aktsiatest läks aga Kokkila kätte. Hiljem läks kogu firma Lumani kontrolli alla.

Sellega oli sündinud Eesti ägedaim ehitusettevõte, mis omas soomlastelt saadud suurepärast kogemust moodsa aja ehituskunstist. Lisaks mitmele Eesti objektile sai Eesti Ehitus paljuski tänu Kokkila kontaktidele tööd Ida-Euroopast ära toodud Vene vägedele ehitatud nn ohvitserikülade rajamisel ning Kremli rekonstrueerimistöödel.

2. Ministri pisarad

Kui 1994. aasta aprilli lõpus selgus, et ligi aasta otsa väldanud ja äärmiselt kirglikuks kippunud Tallinna kesklinnas asuva Viru hotelli erastamiskonkursil tegi tähtajaks pakkumise vaid üks firma, alghinda 145 miljonit krooni pakkunud AS Harmaron, kaotas erastamisagentuuri nõukogu juht Liia Hänni enesevalitsuse.

Tubli naise silma tuli pisar. Pealinna ühe keskse maamärgi ja sümboli erastamine ei pidanud ju nii minema.

Hänni asetäitja, ärimees Jaan Manitski võttis juhtimise üle ja tüüris Viru erastamisprotsessi lõpuni – agentuuri nõukogu kuulutaski Harmaroni Viru hotelli uueks omanikuks.

Alles otsuse väljakuulutamise päeval nähti seni selle firma asju ajanud ärimeeste – endise mõjuka kommunisti Indrek Toome ning kõrge linnaametniku Alvar Ildi vahele istumas projekti tegelikku rahastajat Ilpo Kokkilat. Õhtul peeti Viru hotellis uute omanike auks suur pidu, kuhu erastamisagentuuri töötajadki olid lahkelt kutsutud.

Viru hotelli esimene erastamiskatse ebaõnnestus. Tuli küll kuus pakkumist, ent ükski ei vastanud tingimustele.

Kuuest valiti välja kaks paremat – Harmaron ning Prantsuse Accor, keda vahendas Leonid Apananski.

Kuni viimse hetkeni tundus, et prantslaste Accori huvi on väga tõsine – erastamisagentuuri ruumes nähti sel ajal mitmel korral Prantsuse toonast suursaadikut Eestis. Ent aprilli lõpuks olid prantslased kadunud ja erastamisagentuuri laual vaid Ildi, Toome ja Kokkila pakkumine alghinnaga 145 miljonit krooni. Nii mõnelegi erastamisagentuuri töötajale jäi mulje, et pakkujad leppisid omavahel kokku, kuigi Apananski eitab seda.

Ehkki kõik mõistsid, et Harmaroni taga on soomlane Kokkila, oli tegemist kohaliku firmaga, millele kehtisid kohalikule erastajale mõeldud reeglid, mis olid leebemad kui välismaisele ostjale kehtinud nõuded. Eesti firma sai maksta pika maksegraafikuga ning mitmes jaos. Hiljem laienes Viru ostjale ka õigus maksta osa rahast erastamisväärtpaberites, mille vääring oli kroonist kordades madalam.

3. Kuhu kadus kultuur?

Viru hotelli kõrval laiub täna Viru keskus. Veel 15 aastat tagasi oli seal liinitaksode ooteplats ja töötas hamburgeripaviljon.

Tallinna linn pani 2000. aastal platsi müüki alghinnaga 63 miljonit krooni ning nõudis vähemalt 200 miljoni suurust investeeringut.

Oodati metsikut rebimist, kuid laekus vaid kaks pakkumist. Ühe taga olid EMV ja Margus Reinsalu, teist vedasid Kokkila, Ildi ja Toome SRV Kinnisvara ning Merko.

Viimati nimetatute Viru Väljaku Arenduse OÜ osutus võitjaks, makstes magusa plasti eest vaid paar miljonit alghinnast rohkem.

Teine pakkuja loobus ootamatult, sest “ei suutnud tähtaegade osas linnaga kokkuleppele jõuda”. Eesti elu on imeline...

Arendajad lubasid, et linna keskele tuleb kontorihoone, korterelamu, suur kaubanduskeskus ja vägev kultuurikeskus. Kui aga Viru keskus 2004. aasta mais avati, polnud see arhitektuuriliselt vapustav ehitis ja kultuurgi jääb tema puhul suveõhtul parkimismaja katusel kinoklassika näitamise tasemele.

Keskuse avamisel leidsid fotograafid üles linnapea Edgar Savisaare ning Eesti ja Soome parlamentide juhid Ene Ergma ja Paavo Lipponeni. Suurt võidumeest Ilpo Kokkilat ei osatud ilmselt otsida.