Nädala album: Klaustrofoobiline üleküllus
The Revival Hour “Scorpio Little Devil”
(Antiphon)
Manchesteri rokkbändi The Earlies elektrooniliste pillide mees John-Mark Lapham istus kännul, visandas omapäi pisut muusikat ja mõtiskles, kes seda laulukest laulma sobiks. Ühel päeval pilgutas pilve tagant silma naeratav beebi ja muusikuni jõudis DM Stithi lauluhääl. Ameerikast, Buffalost pärit ja Sufjan Stevensi plaadifirmale Asthmatic Kitty paar plaati valmistanud mees. Tema hääl kõlas ideaalselt.
Ja tänaseks on nüüd nii, et esiotsa vaid üheks looks plaani võetud ühine musitseerimine on kasvanud täispikaks plaadiks. Loodan, et see transatlantiline projekt kasvab pikemaealiseks ansambliks – nende muusikas on võluvalt tundmatut helki, tahaks väga teada, kuhu need kaks meest edasi ja välja võivad jõuda.
Neid kaht ühendab veel see, et nad mõlemad on rangelt religioosses perekonnas üles kasvanud homoseksuaalid. Võrdlemisi keeruline keskkond enda avamiseks, selgitamiseks ja mõistmiseks. Niisiis on muljel, et Revival Houri muusika oleks justkui palvetamine ja väntsklemine kadunud mandri ususekti pühakojas, teatud eluline põhi all. Ja ühtlasi näib siin juveliirselt produtseeritud ja tungivalt kauni muusika all luuravat midagi pahelist. See muudab mind ärevaks, ma ei püüa varjus hiilivat miskit kuidagi kinni. Äkki on siin muusikas vandenõu?
Selle paljastamiseks olgu ära toodud kõik, millest “Scorpio Little Devil” koosneb – äkki jääb midagi sõelale? Ennekõike Wild Beasts, aga ka Mercury Rev, 60ndate soul, folktroonika, Dusty Springfield, toretsevad crescendo’d, tornaadolikud arpedžod, “Strawberry Fields Forever”, galantsed romansid, kaleidoskooplik õrnus, Vivaldi “Neli aastaaega”, kohati lausa teravalt hapu falsett, viiulid ja teised lugupeetud keelpillid, Animal Collective, justkui briti härrasmeeste taltsas ja talutav versioon USA hipsterpopist, art-kantri, klaustrofoobia, Grizzly Bear, laulukoorid, välk, kuupaiste, torm ja hiirvaikus, baroklik üleküllus, Engineers, Radioheadi murdumishetked… mmm, las ma mõtlen… torupillid ja klaverid, maksimalism, terve festival ühes loos nagu Flaming Lipsil, some kosmik shit, Vampire Weekend, reljeefne ja ekspressiivne psühhedeelia, Muse – nende sümfoonilisus ehk?, kraut-elektroonika klotsid, rokkooperid, hüperdramaatilisus, Peetruse majabänd, kidur ja jõuline, suur ja väike läbisegi, n-ö vanameeste muusika, tseremoniaalne teatraalsus, rütmikitarrid, mis on töödeldud kuivaks, justkui oleks nad sämplid tolmustelt plaatidelt, MGMT ja muidugi Beta Band ja kõik Beta Bandi sugulasbändid. Huh.
Ära otsi neid komponente suurte selgete kamakatena. “Scorpio Little Devilis”, viimasel kümnel aastal rokkmuusikas toimunu kokkuvõttes, on nad imepeene pulbrina lahustunud ja ühtki raskesti talutavat koormat kaasas ei ole. Originaalne muusika, mis ometi ei hüsteeritse oma originaalsusepüüdega.
