Fragmentaarium, mis ei lase olla
NO99 uuslavastus on eksperiment nii Eesti teatripubliku kui ka näitlejate taluvuspiiridega, leiab teatrikriitik Kristi Ruusna.
Teatri NO99 uuslavastuse “Iga eht südamelöök” esietendusel oli õhus pinget – aimatava kajana läbis saali küsimus “Mis nad selle rahaga tegid?”. Teatavasti sai lavastus teoks annetuste toel, Hooandja projektina. Juhan Liivi kurvameelne ekslemis- ja loodusluule kõlab üle saali, kuid jääb vaatajast kaugeks, sest luule on intiimne, vajab mõistmiseks ja tõlgendamiseks aega. Tänapäeva inimesel ei ole aga aega oodata, on vaja vastust küsimusele “Mis nüüd juhtuma hakkab?”. Et aeg on raha, siis võis vaid oletada, mida rahaga peale hakati. Retrospektiivis tundub, et NO99 teatri trupp võttis raha (loe: aja), et mõista luulet, ekselda selles ning leida selles fragmente iseendast.
Tänapäeva etenduskunstide loominguliseks keskmeks ei ole enam pelgalt tekst, kindel kava, mille järgi luua. Inspiratsioon, loomeprotsess, tulemus – kõik see tuleb näitlejatest-lavastajatest. Et trupi liikmed loovad kõnealuses lavastuses oma nime all, siis ei toetuta ettekirjutatud tegelasele. Karakter luuakse iseennast esitades, toetudes endale, asetades ennast tähelepanu keskpunkti. Kontseptsioon, et lugeja/vaataja sünd tähistab autori surma, viib NO99 trupi lavastuse paradoksini. Autorid ehk loojad on antud kontekstis ka esitajad, s.t “suremine” autorina tähendab elustumist teostajana. “Iga eht südamelöök” on kui Schrödingeri kass – ta on ja ei ole elus. Narratiivi pole, aga on loo fragmendid. Ja sealjuures istub vaataja turvaliselt oma kohal, olles aga ebamugavas olukorras – laval on “kass”, kes püstitab küsimusi, aga ei vasta neile. “Iga eht südamelöök” nõuab vaataja aktiveerumist, teatri mõiste ümbermõtestamist.
Leebelt öeldes on see eksperiment nii Eesti teatripubliku kui ka näitlejate taluvuspiiridega. Ebamugavust ei ole tunda mitte ainult vaataja perspektiivist, vaid lavalt kumas vastu ka näitlejate (mängitud?) ebamugavus. Teatavat piiril-olemise tendentsi oli näha lavastuse kõikuvas iseloomus. Efektselt mõjusid performatiivsed stseenid, kus näitlejad mängisid vabalt, ja stseenid, kus kajastus piinlik (võlts)närvilisus lavastaja ristküsitluse all.
Energia läbis lavastust võngetena, mis nii hari- kui madalpunktis panid vaataja pilku teravdama. Igav liiv ja tühi väli pingelises vaikuses Liivi luule taustal. Kasvav lärm videoklippide näitamisel (mis muuseas oli ainuke vahetu märk sellest, et vahepeal viibiti mujal mail). Hüppeline energia tõus Marika Vaariku õnnitlemise stseenis, taustaks mängimas The Black Keysi lugu “Lonely Boy”. Reserveeritus ja pinge Mirtel Pohla – Risto Kübara peretülistseenis. Ja nii edasi ja tagasi kuni lõpuni välja. Lõppu, kus pole jäänud muud eneseväljendust, kui õõtsutada puusi rütmiliste kõnesüntesaatori helide järgi, mis absurdistlikus vaimus ütlevad vaid “mured-mured”, “leib ja sai” jne. Sõnad hakkavad kõlama teistsugustena, kaotades oma tähenduse, mõjudes pigem rütmivahendina. Lavaline maailm ei allu loogikale, sõnad muunduvad, paradoks jõustub. Jälle see Schrödinger, on ja ei ole.
Lavastuse kaootilisus jättis mulje, et NO99 publik on loovisikute lükata-tõmmata ja seda kõige põnevamal viisil, kus teadmisejanu ei lase saalist lahkuda ega pahane olla, sest on vaja teada, kuhu see kõik välja jõuab. Tundub, et kandvaks metafooriks võiks selle lavastuse puhul olla mõte “tuleb elada endast välja / tuleb endast välja elada”. Tuleks väljuda piiridest, teha midagi piiritut, midagi allumatut, midagi, mis hakkaks vastu kainele mõistusele ja loogikale.
“Iga eht südamelöök” teeb just seda – lõdvalt omavahel seotud stseenid ei moodusta narratiivi, mis annaks kätte tõlgendusjuhised. Virvendav lavastus kätkeb endas nüüdistantsu elemente, humoorikaid seiku, nagu kolm meest muna praadimas või torisevad vanamehed vuntse söömas, jaburat keeleõppeprogrammi “Where’s the panda? – The panda is...”, loomulikult ennastunustavat röökimist Risto Kübaralt, aga ka hingematvat nuttu Marika Vaarikult. Omamoodi kliimaks enne monotoonset finaali on Vaariku võimas iseenese kehast väljarebimise moment jõuliste liigutuste ja häälitsustega. See kulmineerub tõdemusega “Ma tegelikult ei tahtnudki midagi” ning hiljem, naastes diivanile teiste juurde, kõlavad veel sõnad “Zukunft zurück” (“tulevik tagasi”). Trupp on tagasi kodus teostamas minevikus tulevikule mõeldud lavastust, millel ei paistagi olevat kindlat lõppu.
“Iga eht südamelöök” – avatud lõpp, tagasi alguses... ja veel mõned read Liivilt: “Minu mure, ei ta sure, ei ta uinu magama. Ei ta väsi, ei ta oota, ei ta rahu ihalda. [–] Oh kuis mure silmad näevad, oh kuis nad tal teravad!” Pilgud on pööratud NO99 trupile erakordselt teravalt, sest kriitiliste vaatajate teritatud hammaste ette on visatud tükk toorest ja ei heitu “muretsevad silmad” hammustamast, kui antakse. Sest mahlane tükk on ahvatlev.
Laval NO99 trupp.
Esietendus 22. veebruaril 2013 teatris NO99.
