AREENI KAANELUGU: Illegaalist apelsin särab kinolinal
Sel nädalal esilinastub Nukufilmi ajaloo ehk auahneim projekt, Mait Laasi lavastajakäe all seitsme aastaga valminud täispikk mitmekeelne “nukuooper” “Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu”. Loo (mille põhjal kirjutas stsenaariumi Peep Pedmanson) ja filmi kujunduse autor on Kati Kovács (49), kelle olemasolu varjutab Google’i silmis peaaegu täielikult ungari lauljannast nimekaim, ent kes vähemalt koomiksiringkondades on tuntud hoopis Soome autorikoomiksi sarmika, rahvusülese haardega tähena. Kokku 12 koomiksialbumit avaldanud Kovácsi ekspressiivne käekiri ning lugude julge ja vaimukas sisu on ajendanud arvustajaid tituleerima teda “naissoost Robert Crumbiks” (südamlikkust on Kovácsi loomingus tollest siiski märksa enam). Illegaalist apelsinipoisi ja rikka sidrunitüdruku teede ristumisest pajatav ühiskonnakriitiline tragikomöödia on tema esimene ekskurss koomiksilehekülgedelt audiovisuaalmeediumi.
Arutelu, mis keeles nüüdseks juba suurema osa elust hoopis Roomas resideerunud kunstnikku intervjueerida, päädib Kovácsi otsusega vastata soome keeles, mille selgituseks ta kirjutab: “Märkasin, et inglise keele kasutamine tekitab mul tunde, nagu oleks kleit liiga kitsas, ma ei tunne end vabalt. Nagu poleks mälu ja ajalugu. Võib-olla kõlab see imelikult, aga keel on minu jaoks kohutavalt tähtis. Kuigi ma oskan peaaegu perfektselt itaalia keelt, kirjutan ma ikka kõik oma lood soome keeles.”
Mida andekam on koomiksite alal tegutsev kunstnik, seda kindlamalt tuleb temalt küsida järgmist: miks sa õieti just koomikseid joonistama hakkasid?
Ma ei mäletagi aega ilma pliiatsita. Minust on üks foto, kus ma umbes kuuekuusena laman kõhuli isa kirjutuslaual, pliiats peos ja mõtlik ilme näol. Meie kodus loeti lastele palju muinasjutte (tollal loeti neid vist üldse rohkem), igasugune jutuvestmine oli minu jaoks põnev. Joonistasin pidevalt ja mõtlesin asju välja, mu joonistused elasid vilkalt oma elu.
Mingil hetkel tulid koomiksid ja sattusin nende, eriti Asterixi ja Tintini lummusesse. Kui lugema ja kirjutama õppisin, sai koomiksitest minu tõeline kirg: need tähendasid lugude jutustamist joonistustes ja sõnades, ehk parimat, mida ma kujutleda oskasin.
