Kindel, et postkasti sellist pakki ei topi, aga seaduse kohaselt tuleb kirjad panna nimelt postkasti, mitte inimesi neile postiasutusse järele kutsuda. Tavaliselt on kiri veel ümbrikusse panemiseks kokku ka murtud, nii et levinumate ümbrikuformaatide puhul oleks paberipakk veel paar-kolm-neli korda paksem.
Seepärast ongi kevadest riigisisese maksikirja suurimad lubatud mõõtmed 23 x 33 x 2 cm. Nii õnnestub tagada kvaliteetse teenuse pakkumine ja kirjade, sh maksikirjade, kättetoimetamise tagamine vastavalt seatud tingimustele – kõik lihtkirjad jõuavad inimese postkasti.

Mõistatuse taust ongi seotud maksikirjade mõõtmete muutmisega. Eelmisel nädalal väitis Eesti Ekspress, et maksikirja defineerimine selgesse ümbrikumõõtu on varjatud hinnatõus. Ei ole. See on teenuste korrastamine.

Lehes toodud mitmekordset hinnatõusu näitavad arvutused ei ole adekvaatsed. Kõige suurem, 2 kg kaaluv maksikiri, millega seni kõike muud kui kirju saadeti, maksis 2,50 eurot. Kõige odavam Post24 pakiautomaadi teenus, millega saab sama suuri asju saata, maksab 2,59 eurot. Vahe on 9 senti ehk ca 4 protsenti, mitte kordades.

Lisaargument maksikirja mõõtude muutmisele on see, et teised pakiturul tegutsejad võivad pöörduda Konkurentsiametisse kaebusega, et Eesti Post solgib turgu, viies pakke kätte kirjahinnaga. Seni on veel õnnestunud ettekirjutusest pääseda, kuid ühel hetkel pidi Eesti Post oma teenused nii või teisiti üle vaatama.

Lõpetuseks. Eesti keeles on kindel loogika: liitsõnade puhul ütleb sõna teine pool üld- ja esimene pool erikategooria. Järelikult on maksikiri kiri, mitte pakk. Täpselt nii, nagu veoauto on auto, mitte rong või lennuk või laev, kuigi kaubarongid ja -laevad ning transpordilennukid on ka olemas ning sõidu- ja veoauto mõõdud erinevad.

Ja maksikiri on kiri ning pakk on pakk. Vaid ilukirjanduses oleks võimalik, et postkasti sees on kirjaümbrik, mis mõõtudelt veel palju suurem kui kast ise.

Inge Suder
Eesti Posti avalike suhete juht